/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
/nginx/o/2011/06/10/622984t1he1d5.jpg)
Eesti uus algupärane ooper on nii haruldane asi, et lausa imelik. Kaugeltki mitte igal aastal ei teki neid. Aga heliloojaid on meil vaata et sama palju kui nende teoste potentsiaalseid kuulajaid, ja nad ikka kirjutavad muusikat ka.
Timo Steiner lõi harulduse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on erinevate akadeemilise muusika festivalidega aasta ringi kaetud, uutele teostele kohta on, ja muu hulgas toimub ka mitu ooperi- (või laiendatult muusikalavastuste) festivali: Pärnus, Kuressaares, Pirital. Seejuures on meil kaks professionaalset teatrit, kellest üks on peamiselt, teine osaliselt ooperile keskendunud: rahvusooper Estonia ja Vanemuine.
Igasuguseid teoseid kirjutatakse: miniatuuridest erinevate suurvormideni, küll instrumentaalkoosseisudele, küll kooridele, küll mõlemale korraga, oma ooper on haruldus. Esimese hooga meenuvad julgetest heliloojatest Mari Vihmand, Erkki-Sven Tüür ja muidugi Timo Steiner, kelle «2 pead» esietendus eile Tallinnas Noblessneri valukojas.
Eile esietendus, kuid homme etendub juba viimast korda. Nagu helilooja Timo Steiner ise enne esietendust Postimehele ütles, selline ongi meie ooperipubliku nõudlus: kolm etendust, mis edasi saab, seda ei tea.
Võib-olla on kunagi põhjust Mart Kolditsa lavastatud, Tõnu Kaljuste juhatatud ja Maarja Kangro libretole kirjutatud tragikoomilist, täiesti eriskummalisel tõsilool põhinevat
«2 pead» veel ette kanda.
Steineri arvates on probleem ka selles, et Eesti ooperis käib peamiselt soome publik ja neid eesti lavastused ei huvita, tullakse ikka maailmaklassika peale välja. Mis on mõnes mõttes ka mõistetav.
Muidugi on selge ka see, et ooper nõuab tellimust ja baasi, palju raha ja inimesi, ning pealegi ei saa kedagi sundida oopereid kirjutama.
Ei tahaks nüüd ooperikirjutamist kangelasteona ka kujutada, aga Steiner on igal juhul suure ja tänuväärt tööga hakkama saanud. Ta on ETV muusikasaate «Mi» juht, Tallinna muusikakeskkooli direktor, koos Ülo Kriguliga Eesti muusika päevade vedaja ja aktiivne helilooja: aga ei mingit stressi kõigi tegemiste juures.
Steiner jõuab palju, olles väliselt mahe, rõõmus ja rahulik. Muusika ongi selline asi, et selle sees tuleb olla õnnelik, unustada ülepinge, konkurents ja kildkondlikud nägelused, sest muidu ei ole muusikal üldse mingit mõtet.
Kes tahaks kuulata kibedate inimeste tehtud või mängitud muusikat! Vaba, avatud vaade elule kajastub ka Steineri muusikas – see on spontaanne. Ja ehkki akadeemilise kooliga, pole selles konservatiivsust ega ränkraskelt tabatavat kontseptuaalsust: tema muusika elab, hingab, liigub ja loob pilte, mida sõnadega või visuaalselt edasi anda oleks keeruline.
Steineril on unistus teha indipopparite eeskujul kodus salvestatud plaat, aga klassikalise muusikaga: kutsuda näiteks sõber tšelloga külla, lindistada ja vaadata, mis saab. Lahe oleks, sellist asja pole Eestis enne tehtud.