Priit Kutser.

FOTO: Erakogu

Keskerakondlane ja Tallinna Ülikooli politoloogia magistrand Priit Kutser kirjutab Postimees.ee arvamusloos, et Toomas Hendrik Ilves võib olla teist korda presidendiks valituna paremerakondadele senisest hoopis tülikam riigipea.

Eesti Vabariigis veel kehtivate seaduste kohaselt ei saa presidenti kolmandaks ametiajaks tagasi valida. See tähendab, et korraga saab president olla kaks ametiaega järjest, ehk siis viis korda kaks aastat ja kõik.

Siiani on president Ilves pidanud oma emotsioone ja võimalikke tegelikke seisukohti suuresti vaka all hoidma. Ta on sunnitud olema Reformierakonna ja IRLi sülekoer, kui ta vähegi soovib jätkata ka teisel ametiajal.

Selline see rahva poolt mitte valitud presidentide saatus Eestis paraku on. Kui tahavad võimule saada ja võimul püsida, peavad kuulama valitsuserakondade ehk koalitsiooni sõna, sest just peamiselt nende hääled toovad presidendikoha.

President kui kõrgeim võimukandja?

Ilvese truualamlikkus tuli suurepäraselt esile kirikuskandaali ajal, kus meie palavalt armastatud president seadis ennast isegi rahvast, ehk siis kõrgeimast võimukandjast Eesti Vabariigis, kõrgemale. Tema otsustavat, kes saab ja kes ei saa siin riigis peaministriks.

Niimoodi läks ta aga otsesesse vastuollu Eesti põhiseadusega. Aga mis sellest – tema on ju president. Seda ei oleks võimuerakonnad andestanud mõnele teisele presidendile, küll aga Ilvesele, kuna tema teeb seda, mis valitsevale võimule vajalik.

Nüüd, kus on terendamas teine ametiaeg, olles piisavalt tampinud Keskerakonda ja selle esimeest, võib Ilves rahulik olla. Kui selle aasta sügisel Ilves tagasi Kadrioru lossi valitakse ja seda juba riigikogus, siis tähendab see ühtlasi, et seekord on president vaba mees. Ei pea Ansipi või Laari kapriise taluma ning võib nüüd olla rohkem iseenda kui valitsuserakondade nägu.

Seega, pärast tagasivalimist vabaneb Ilves valitsusparteide vangistusest.

Ilvesele oleks võrdväärseid kandidaate küllaga

Võimalik oleks ka ju täiesti uue kandidaadi sissetoomine. Need, kes ütlevad, et Ilvesele pole võrdset kandidaati, teevad meie veteranpoliitikutele kõvasti liiga. Mida arvata näiteks sellest, kui Reformierakond viskaks Ilvese üle parda ja tooks mängu Siim Kallase?

Rahvas on juba unustanud Kallase 10 miljoni dollari skandaali ja kunagisest Kallase advokaadist on saanud õiguskantsler. Siimus võivad oravad kindlad olla. Ilveses aga enam mitte, kuna Ilves võib oma teisel ametiajal hakata vabalt hambaid näitama.

Parempoolsete võimalikke kandidaate on ju veel teisigi – Peeter Tulviste, Ene Ergma, Tunne Kelam jne.

Kas sots Ilvese sees on veel elus?

Ilves võib oma kikilipsu eest võtta ja jalad ameerikalikult lauale asetada ning silmakesed looja lasta. Ameerika import-toode on Eestis end hästi müünud.

See on võimalik, kuna rahvas ei saa presidenti täna veel otse valida. Küsitlustulemused president Ilvest tagasi ei lubaks. Pole hullu, varsti ilmuvad uued «usaldusväärsed» uuringutulemused, mis kinnitavad, justkui käsi piiblil, et Ilvese toetus rahva seas on 90 protsenti või siis vähemalt 51 protsenti.

Kõigilt neilt, kes räägivad sellest, et Ilves ei tahtnudki saada presidendiks, kuna palk on väike ja võimu vähe, küsin vaid seda, et kui kõik niiviisi on, siis miks pagana pärast Ilves teist korda presidendiks soovib saada?

Nii hinnatud mees leiaks ju hõlpsasti Euroopas või USAs mõne kolmetähelise organisatsiooni juures tööd.

Huvitav, kas see sots, kellena Ilves ennast kunagi määratles, lööb teisel ametiajal taas lõkkele? See sots, kelle Ilves on pidanud kõik need aastad enda sees alla suruma?

Karta ei ole ju enam vaja midagi. Sõna ka ei pea enam kuulama.

Paljude arvates ei ole Ilves aga kunagi sotsiaaldemokraat olnudki. Võimalik, et sotsiaaldemokraat tema sees on surnud. Võib-olla leiame sealt hoopis ühe väikese kangestunud orava, kes sooviks hirmsasti teiste oravatüdrukute ja -poiste sekka hüpata? Kes teab.

Mikserist räägitakse sama. Aga eks aeg annab arutust.