Tiina Kangro: jalgratta leiutamine

Foto: wordpress.com / montaaž

Eestis on juba kümme aastat olemas lastekaitsetöö mudel, kuid seda ei kasutata, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.

Eestlased on uskumatult head jalgrataste leiutajad. Selle peale kulub ära pea kogu me riigi jaks ja raha. Jalgrataste leiutamise eest võiksime vabalt Oscari saada või siis selle oma Nokiaks kuulutada. Veel enne kui järjekordne ratas päris valmis saab, on ühiskonna huvi juba mujal. Ratas tõstetakse kuuri taha ja sinna ta jääbki.

Kui puhkeb mõni järgmine häda ja on tarvis tuld kustutama kihutada, vehitakse kätega ja imestatakse, kuidas küll keegi pole varem tulnud mõttele leiutada ratas. Ja hakkavadki uued konstruktorid taas tööle. Heal juhul jõuavad nad rattaraami ja lenkstangini. Kui häda vaibub või sellega üldises müras harjutakse, jääb rattategu taas ripakile. Sujuvast sõidust oskavad siin maal rääkida vaid poliitikud – hetkil, mil neil reaalsus taas unistustega sassi läheb.

Kui Eesti Ekspress avaldas loo neljast hooletusse jäetud lapsest ja kogu rahvas langes šokki, imestasin mina, kuidas on võimalik, et inimeste arvates oli lahti midagi ebatavalist. Jättes sellest loost kõrvale Mowglid, koera moodi haukumised ja jalatõstmised, mis ju ilmselged meedia uperpallid (iga normaalne inimene võib internetistki järele vaadata, et tosin loomastunud laste juhust viimase saja aasta jooksul on maailmas kõik arvel ja põhjalikult läbi uuritud ning kui Eestis midagi säärast leitaks, oleksime hetkega maailmakuulsad), oli tegemist üsna tavalise «halvaks läinud» olukorraga.

Sotsiaalse puudega ema on saatusele alla jäänud, isasid õieti polegi ning pere ja lapsed on jäetud ka ühiskonna poolt abi ja toeta. Sotsiaaltöötajad teavad hästi, et selliseid ja raskemaidki juhuseid on Eestis palju. Piirkondades, kus sotsiaalne häda ja viletsus suuremad, kahjuks rohkem kui palju.

Tavaliste inimeste puhul võib imestamist isegi mõista. Ega eraisikuid saa keegi sundida lahtiste silmadega vaatama ja paljude elu ju möödubki vaid kolmnurgas kodu, töö ja kaubanduskeskus.

Poliitikute, riigiametnike ja muude asjameeste jahmatusavaldused sel teemal olid aga pehmelt öeldes silmakirjalikkus, mis reedab nende elukaugust, sisult aga soov lihtsalt hajutada lihtinimestele mõistetavas emotsioonide keeles oma vastutust tegemata töö eest.

Nüüd paneme kokku paar komisjoni, võtame seisukoha, räägime vajadusest töötada välja kontseptsioon ja tõsta kvaliteeti, kurdame rahanappuse üle ja siis… tuleb õnneks suvevaheaeg! Sügisel ootavad ees juba hoopis uued väljakutsed.

Mäletan hästi kahekümne aasta tagust aega, kui me oma riiki üles ehitades õppisime innukalt põhjanaabritelt. Hakkasin just siis ajakirjanikuna tegelema sotsiaalteemadega ja osalesin arvukatel seminaridel ja koolitustel, kus rootslased ja soomlased tutvustasid oma lastekaitse-, puuetega inimeste ja vanurihoolekande süsteeme.

Eestlastes tekitas suurt elevust, kui räägiti, et isegi tõsiste abivajadustega inimesele ei sunnita ühtki teenust peale, vaid abi antakse siis, kui inimene seda ise soovib ja küsib. Kui abivajaja aktiivselt kaasa mõtleb, on tulemus parem.

Veel hiljutistele nõukogude inimestele oli selle mõttekäigu läbiseedimine aga nõnda kirgastav, et samal ajal läks kõigil kõrvust mööda, mida põhjanaabrid veel rääkisid. Rääkisid nad aga seda, et sellise sotsiaalabisüsteemi juurde kuulub veel üks oluline komponent – päästevõrk, millega iga «kukkuja», kes ise abi otsida ei oska, ei suuda või ei taha, siiski enne maha prantsatamist kinni püütakse.

Eestis sellist võrku pole. Uppuja päästmine on uppuja enda mure. Laste puhul sõltub kõik nende vanematest. Kui vanem veab välja, on asi korras, vastasel korral mängivad juhused.
Vaatleme veel kord nelja lapsukese lugu. Meedias rullusid kenasti lahti nende «leidmise» eelsed detailid. Lastel oli vähemalt üks vanaema, kes asja vastu huvi tundis.

Vanaema oli informeerinud kohalikku omavalitsust. Kaks suuremat last käisid lasteaias, kus nad puutusid kokku kasvatajate ja ilmselt ka medõega. Selle kodu probleemid olid teada politseile, kes teavitas rutiinselt ka omavalitsust (kuigi teemaks polnud otseselt lapsed).

Kasinates oludes elava pere edasikolimisest oli teadlik nende eelmise elukoha perearst. Küllap olid ka naabrid, sõbrad ja tuttavad. Kuigi kellukesed helisesid, ei pidanud keegi seda oma asjaks enne, kui tulekahju katusest läbi prahvatas. Miks?

Rootsis toimib süsteem nii, et seadusega on kõikidel ametiisikutel ja spetsialistidel raporteerimiskohustus. Lisaks sotsiaal- ja lastekaitsetöötajaile on selle kohustuse all õpetajad ja kasvatajad, politseinikud ja arstid, ringijuhid, raamatukoguhoidjad, majaomanikud, vallavalitsejad jne. Eraisikute puhul on seadus tungivalt soovituslik, kuid skandinaavlased võtavad seda enamasti tõsiselt. Kõik teated jõuavad kiiresti sotsiaalosakonda.

Sotsiaalosakonnal on omakorda kohustus asuda juhtumiga viivitamatult tegelema. Sotsiaaltöötajatel on lapse huvides õigus saada ka niisugust teavet, mis muidu on andmekaitsega turvatud, infot peavad välja andma ka eraõiguslikud organid, näiteks erahaiglad, turvafirmad jms. Koostöö lapse ja pere aitamiseks on kõikidele kohustuslik.

Nii tekibki abivajaja ümber spetsialistidest kaitsevõrk, mis vajadusel laieneb omavalitsuse piiridest välja. Sotsiaaltööd korraldab küll kohalik võim, kuid spetsialistid on omavahel kontaktis üle maa. Eriti suurt rolli mängivad koostöös koolid. Kool on lapsele kõige lähemal ning kui koolis on olemas sotsiaaltööd ja terviseküsimusi mõistvad tugispetsialistid, on valmisolek aitamiseks suurim.

Kas oleks aeg ka Eestis niisugune jalgratas leiutada? Aga pidage, see jalgratas on meil olemas! See asub sotsiaalministeeriumis, kusagil paksu tolmukihi all, kõige tõenäolisemalt tervise arengu instituudi Hiiu tänava hoones. Selle jalgratta nimi on «Laste hoolekande optimaalse korralduse mudel» ja ehitusaastaks on 2001.

Selle dokumendi koostamiseks kulus suurel grupil tarkadel inimestel pea kolm aastat tihedat tööd. Lääne-, Viljandi- ja Ida-Virumaa põhjal kogu Eestile väljatöötatud realistlik mudel sidus targemate kogemuse siinsete võimaluste ja vajadustega ning seletas lahti võrgustikutöö ja juhtumikorralduse mehhanismid nii, et neid oleksid kõik lastega kokkupuutuvad inimesed võinud kas või päevapealt järgima hakata.

Läbi mängiti ka praktiline pool, kolmes näidismaakonnas toimusid koolitused, koostati hea tahte protokollid tollaste võtmespetsialistide vahel. Kõik pidigi käiku minema, kuid siis… tulid valimised, vahetus minister ja kerkisid horisondile uued väljakutsed. «Mul lööb täna veel südamesse valu, kui meenutan, kuidas see meie suur töö kõik vastu taevast lendas,» meenutab tollane Ida-Virumaa lastekaitsepealik Tiina Kallavus, kes nüüd juhib Tartus hästi funktsioneerivat psühhiaatriliste erivajadustega laste kooli.

«Tõesti, see oli nii,» jääb lakooniliseks Valdeko Paavel, kes tööd mudeli kallal ihu ja hingega eest võttis, istudes projekti startimise ajal sotsiaalministeeriumi kantsleri kõrgel toolil. Kuna tool pandi aga ministeeriumisisese võimuvõitluse käigus peatselt hoopis teise mehe alla, jäi Paavel küll projekti juurde, kuid lihtsõdurina polnud tal enam mõjukust, et mudel ellu rakendada.

Nii ongi praeguseks sellest dokumendist üksikuid lõike ja mõtteid siin-seal ministeeriumi dokumentides süsteemitult kopeeritud, Paavel ise on koostanud 107-leheküljelise sotsiaaltöötajatele mõeldud õpiku «Enne ja pärast võrgustikutööd» (2006), kuid revolutsioon Eesti lastekaitses jäi sündimata.

Me räägime sellest, et napib raha ja inimesi. Kuid mudeli kaante vahel juba kümme aastat lebav markantne fakt, et Eestis on täiskasvanuid, kelle töökohustustes sisaldub laste kaitsmine, kokku tegelikult rohkem kui lapsi endid, ei pane meid mõtlema.

«See oligi üks vapustavamaid leide selles töös. Kui lugesime kokku kõik spetsialistid, kelle ametikirjeldustes on otse või kaudselt sees vastutus laste eest – alustades õpetajatest ja koolijuhtidest, arstidest ja poliitikutest, omavalitsusametnike, politseinike, poliitikute ja lõpuks sotsiaaltöötajate ning lastekaitsjateni välja –, on neid kokku rohkem kui lapsi!

Miks need inimesed ei ava silmi? Miks Eestis sünnivad ikkagi säärased lood? Miks me ei analüüsi oma vigu? Miks me vaikime?» tulistab Tiina Kallavus küsimusi. «Kes vastutab selle eest?!»

Jah, paberil on meilgi kõik korras. Oleme lääne tasemel, sest ka meie lastekaitseseaduses on sees punkt (§ 59/1), mille kohaselt on iga inimese kohus laste hädadest mõnele abiandvale organile teada anda. Ent kui ma annan teada esimesele tänavapostile? Või tänavapostina käituvale omavalitsusametnikule? Kes selle seaduse täitmist jälgib?

Kuigi jalgratas on meil olemas, ei sõida sellega keegi. Mõned entusiastide grupid siin-seal küll tegutsevad, kuid süsteemi pole, nende käed jäävad lühikeseks ja lõpuks nad väsivad.

Hämmastavat võhiklikkust võib kuulda aga igasuguste poliitiliste ja ka mittepoliitiliste arvajate suust, kes on tulnud Ekspressi loo järel välja üha uute ideedega lahendada keerukas sotsiaalne probleem mõne naiivse üksikmeetme seadustamisega.

Näiteks siduda lastetoetuse saamine perearstil käiguga. Või hakata riskiperedele lasteraha asemel jagama raamatupoe kinkekaarte. Kus te elate, inimesed?! See oleks ju sama, kui hakata kokkukukkuvat maja remontima ukselingi vahetamise või uue kardina etteriputamisega!
 
Võtku parem sotsiaalminister või minu pärast meie president ette kas või seesama nelja õnnetu lapse lugu ja lasku oma meeskondadel juhtum üksipulgi lahti harutada. Siit saaks materjali, kus kirjas kõik vead, probleemid ja lahendused, millest edaspidiseks õppida. Jah, tulemuseks oleks täpselt sama jalgratas, mis meil juba olemas, kuid ehk suudaks keegi selle lõpuks sõitma panna.