Ainar Ruussaar.

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Kümned ja isegi sajad leheküljed tihedas kirjas juriidilisi tekste – pankroti- ja kohtutoimikuid, stenogramme ja aastatetaguseid ajakirjanduses ilmunud lugusid.

Kümned e-kirjadega laiali saadetud küsimused, millest mitmed jäid vastuseta ja mitmed vastajad manitsesid rohkem või vähem emotsionaalselt «vana asja mitte meenutama». Bakuu äärelinnas asuv kohtumaja, mille trepil seisvaid mehi püüavad fotograaf ja ajakirjanik auto taha varjudes tuvastada.

Tänases Postimehes on taas kord lugu üksteist aastat tagasi alguse saanud Eesti ettevõtjate luhtaläinud investeeringutest Aserbaidžaani pealinna lähedal asuvatesse Kaspia mere äärsetesse maadesse. Praegu ei ole maad ja ei ole investorite 12 miljonit eurot. On süüdimõistvaid ja pooleliolevaid kohtuprotsesse, lõppenud ja siiani kestvaid kriminaaluurimisi. Lõppu ei ole näha.

Igatahes soovin ma selle loo kirjutamisel omandatud kogemustele tuginedes jõudu ja kannatust kõigile kolleegidele, kes selliste asjade uurimisega tegelevad. Ühtlasi soovitan ma keeruliste tehingute, uurimiste ja kohtuprotsessidega seotud inimestele, kes on ajakirjanike ainsateks allikateks, mõnda nippi, et vastikut huvi tõrjuda. Kõige lihtsam on küsimusi lihtsalt ignoreerida. Mitte vastata. Kui ei ole vastust, ei ole ka, mida avaldada. Alati toimivad ka väited «see on väga vana lugu» ja küsimus «kelle huvisid sa teenid?».

Tõsi, selliste lihtsate nippidega ei pruugi kogenenud ajakirjanikku veel maha murda. On tõhusamaid relvi. Näiteks andmekogud. Paragrahvidest kubisevad kohtu- ja pankrotitoimikud. Stenogrammid. Kümned ühele leheküljele koondatud komakohtadega arvud (enamasti miljonitesse eurodesse ulatuvad summad), mille selgitamiseks on lisatud sõnaühend «muud korrigeerimised».

Kuidas lugejale tõlkida dokumenti, mis koosneb sellistest lausetest nagu «materjalidest ilmneb, et maatükk (elamu- ja mitteelamu) rent rendilepingutes nr 1616, 1617, 1618, 1619 ja 1621 kinnitati seaduslikult lepingutega nr 03, nr 04 ja nr 05»? Tundub justkui oluline fakt. Aga võib-olla ei ole? Ja kuidas nende lepinguteni jõuda, eriti veel, kui need on sõlmitud võõral maal ja võõras keeles?

Niisiis, kui vastata ajakirjaniku huvile selliseid lauseid sisaldavaid kümneid ja sadu lehekülgi koondava andmemassiiviga, olete te ilmselt võitnud. Sest toimetus ei palka ei-tea-kas-üldse-tuleb-loo tarvis armeed juriste ning ei pea võimalikuks teha sellistest dokumentidest läbinärimist ajakirjaniku elutööks. Jõudu tööle!