/nginx/o/2008/07/04/54397t1h4d72.jpg)
Eesti jalgpallikoondis kaotas teisipäeval Euroopa meistrivõistluste valikmängus võõrsil kääbusriigile Fääri saartele 0:2. Veel mõni kuu tagasi finaalturniirist unistanud koondis toodi maa peale kohas, kus isegi kõige suurem pessimist libastumist oodata ei osanud.
Kuigi siit-sealt fännide seas on kuuldud piiksatusi, et oma jagu on süüd kohtunikul, pole kaotusele mingit õigustust – ründajad ei realiseerinud võimalusi, kaitses tehti totraid vigu. Siit järeldus: kohtumiseks keskendumine polnud piisav, mis omakorda tekitas puudujääke distsipliinis.
Kõige enam häirib kogu draama juures aga spordifännide totaalne muutumine. Spordialade kuninga jalgpalli vastaste rõõmukukerpallid on mõistetavad – neile valmistas sinisärklaste ebaedu suurt kahjurõõmu.
Kuid nendest poolehoidjatest, kes 3:1 Serbia alistamise järele pasunal võidumarssi törtsutasid, kuid nüüd koondist sõimusõnadega maapõhja neavad, on raske aru saada. Need on ilmselt need samad, kes Eesti parima naistennisisti Kaia Kanepi edu korral eestlanna kätele tõstavad, kuid mõne kaotuse järel maha lasevad prantsatada.
Eesti koondis oli tõepoolest kehv, nagu nad ise ka tunnistasid, kuid selle asemel, et treenerit ja mängijaid maapõhja kiruda, tuleb neid edasi toetada, et nad valikturniiril kolm järelejäänud mängu väärikalt maha peaksid.
:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)