Juhtkiri: Tai poisid ja lahendust ootav mõistatus

Kiirabi lahkumas sündmuskohalt, kus toimus 12 poisi ja nende treeneri päästeoperatsioon. Foto: SCANPIX

Tai poisid on lõpuks maa alt päästetud! Kogu maailma televaatajad hingavad kergendusega. Laske meil tunda sest inimlikku kaasaelamise rõõmu! Vaevama jääb aga küsimus, miks ühest kannatuste loost saab ülemaailmse tähelepanu objekt, samas kui Jaapani tulvavete ohvritele või paljudele teistele maailmas hädas olijatele jagub teleempaatiat hoopis napilt.

Koopasse seiklema läinud, sinna tulvavee lõksu jäänud ja nüüdseks hiigelpingutuste tulemusel värske õhu kätte ja teiste inimeste keskele tagasi toodud jalgpallipoisse ootavad väljalubatud kohtumised spordi-iidolitega ning seejärel küllap tavaline elu. Meenutagem, et lugu ei kulgenud ohvriteta: reedel hukkus päästetöödel endine Tai sõjaväelane, elukutseline sukelduja Saman Gunan.

Miks aga ikkagi jaguneb me empaatia ebavõrdselt? Miks ühtedele kannatajatele ja pääsejatele saab osaks erakordne tähelepanu ning lausa preemiad hätta sattumise eest, ent teistele ei jagu seda sugugi?

Rahvusvahelise meediaempaatia mõistatuste lahendamine on sügavalt seotud ka Eesti rahvuslike huvide ning julgeolekuga.

Kaheksa aastat tagasi, kui Tšiilis olid päästetud maa alla lõksu jäänud kaevurid, kirjutasime Postimehe juhtkirjas: «Võib arvata, et järgnevatel kuudel püüavad paljud nutikad inimesed leida vastust, miks just sellest inimlikust draamast sadade sarnaste hulgast sai suur lugu. Võib-olla koguni üht rahvast ja riiki kirjeldav (?) ­eepiline sündmus.» («Juhtkiri: päästetute maa», PM 15.10.2010) Kahjuks tundub, et head ennustavat mudelit pole inimkonnal selle kohta ikka veel olemas. Kui keegi oskab sellise välja pakkuda, siis palun kirjutage sellest ka Postimehele – tõsised jutud avaldame, jagame kõigi lugejatega.

Nüüd mõned tähelepanekud Tai poiste juhtumi kui ülemaailmse kaasaelamise loo kohta. Alguses öeldi, et poisid võivad jääda koopasse lõksu pikkadeks kuudeks. Ellujäämise, pääsemise võimalus on olemas, kuid kuidas saaks ses olla täiesti kindel.

Kuidas see erineb Aafrikas ja Lähis-Idas islamistide poolt vangistatud ning seksiorjusesse sunnitud tüdrukute olukorrast? Või miks ei elata samasuguse igaõhtuse pinevusega kaasa Põhja-Korea koonduslaagrites olijatele või kasvõi Venemaa poliitvangidele? Võib-olla on vastus selles, et sealsetest õudustest ei saa me pidevalt uut informatsiooni?

Tai poiste või Tšiili kaevurite päästmise igast etapist ning isegi päästmise ideedest anti iga päev teada. Boko Harami või ISISe orjuses tüdrukute juures aga kaameraid ning uusi ideid nende vabastamiseks pole olnud kuulda isegi California tehnoloogiageeniustelt – pigem oleks seal vaja ikkagi vana head relvajõudu ja tahet seda kasutada.

Kõige selle juures tasub mõelda, et rahvusvahelise meediaempaatia mõistatuste lahendamine on sügavalt seotud ka Eesti rahvuslike huvide ning julgeolekuga.