Alo Särg: 100 aastat tsaariperekonna mõrvast

100 aastat tagasi hukati täna Venemaa viimane keiser Nikolai II koos perekonnaga. Ajaloolane Alo Särg teeb sel puhul väikese ülevaate muinasjutust, mis algas Coburgis, Euroopa poliitika eestoas ning lõppes Siberi pärapõrgus.

Laskude kõla vaibub vaikses kajas iidsete võlvide all, aeglaselt vajub väikesesse ruumi surutud tolm ja püssirohu suits, krohvitolmused mehed tunnistavad tummalt kuulidest puretud triibulise tapeediga  seina ning nende jalge ees lebavaid kehi, võikaid ja veriseid… Tsaari perekonna kroonikale oli pandud punkt. Oli 1918. aasta 17. juuli öö, kell oli just ületanud kahe piiri.

Valitsemine, millest oleks võinud tulla midagi suurt

Lõpp on traagiline, nagu alati, aga algus, eriti alguse lootus, on üldjuhul roosiline. Sellest sajandi mõrvast möödub 100 aastat, kuid isegi see pikk aeg ei ole suutnud kustutada maailma huvi viimase tsaari perekonna saatuse vastu. Vist mitte kellegi kohta ei ole ilmunud sellisel hulgal eri keeltes teoseid kui just selle perekonna kohta ning nende jõhker lõpp ei ole mänginud siin mitte just väikest osa. Mõni aega tagasi vaatajate ette jõudnud linateose «Matilda» eel- ja järellainetus on üksnes kinnitanud selle huvi jätkumist.

Kui 1896. aasta kevadel krooniti fotoaparaadi välkude ja filmikaamerate surina saatel uueks Vene keisriks Nikolai II, ei osanud keegi arvata, et aset leidev sündmus on muule lisaks eriline ka selle poolest, et ta on ühtlasi viimane keiser Venemaal. Praegu sellele ajale tagasi vaadates tekib tahtmatult tunne, nagu filmikaamera oleks just selleks leiutatud, et taolist suursündmust, viimast omataoliste seas, võimalikult täpselt tulevastele põlvedele jäädvustada. Sama võib muidugi öelda ka terve Nikolai II elu kohta, mis oli täis nii isiklikku kui ka riiklikku traagikat.

Vene kunstniku Valentin Serovi (1865-1911) maal Nikolai II võidmisest tema kroonimisel 1896. Foto: Wikimedia Commons

Rääkides Vene keisririigi viimasest sajandist, ei saa mingil juhul öelda, et kõrgem võim oleks elanud kergel ja vaiksel ajal; ajaloolased on koguni nimetanud seda «murrangute aastasajaks».

Aleksander I tõusis troonile tema jaoks hirmsal 1801. aasta märtsikuu ööl, ümbritsetuna isa mõrtsukatest. Mälestused neist õudsetest tundidest rõhusid teda elu lõpuni. Nikolai I oli sunnitud alustama oma valitsemist verevalamisega Senati väljakul; ajal, mil trooni ja dünastia saatus olenes ainult tema mehisusest ja kindlusest. Aleksandr II sai isalt päranduseks sõdiva laostunud Venemaa ning pidi alustama valitsemist kibeda lüüasaamisega Sevastopoli bastionide all. Aleksandr III, Nikolai II isa, sai valitsejaks isa pommidest purustatud keha juures. Nikolai II tuli troonile küll «rahulike» sündmuste järel, kui selliseks saab nimetada isa enneaegset lahkumist, kuid seevastu oli saatusel varuks tema jaoks tunduvalt rohkem kui kõigi eelmiste jaoks kokku.

Nikolai II aeg algas suurte lootuste ja ootustega. Algas valitsemine – algul nii muretu ja suureline, viimaks nii lõpmatult traagiline; valitsemine, mis ei täitnud ühegi asjaosalise lootusi; valitsemine, mis viis hästi organiseeritud ühiskonna katastroofini. Ja päädis kogu see traagika tsaari perekonna pühakuteks kuulutamisega. See ei oleks kindlasti võimalikuks saanud teistsugustel, vähem traagilistel tingimustel. Siin aga peitubki kogu inimlik loomus, ühelt poolt halvakspanev, teiselt poolt nii kaasatundev. Tõenäoliselt ei oleks see armastav perekond jätnud ajalukku muud kui mõru maitse, kui ainult ei oleks olnud seda nende kurba lõppu. Aga enne seda õudset finaali kaugel Uurali metsas said nad kogeda aastaid ülevat perekondlikku ühtekuuluvust ja armastust ning see armastus saatis neid lõpuni, viimase maapealse hetkeni.

Veeburarirevolutsiooni käigus vangistatud tsaar Nikolai II pere nende koduaresti ajal Foto: Scanpix

Nikolai II oli kaugel keisri ideaaltüübist. Laialt on teada fakt, et esimesel Venemaa rahvaloendusel 1897. aastal kirjutas ta elukutse/ameti lahtrisse «Venemaa peremees». Aga ta ei olnud oma olemuses kaugeltki mitte peremees, pigem kohusetundlik ametnik. Oma kohustusi võttis ta täie tõsidusega, kuid mitte hingega. Need olid tüütud kohustused, mis lihtsalt tuli ära teha ja ta tegi seda. «Läksin ogarana jalutama,» kirjutas ta oma päevikusse pärast järjekordse dokumendipaki läbi töötamist. Siin peitub isevalitsusliku süsteemi omapära, nimelt pidi tema allkiri kinnitama iga väiksemagi toimingu tema lõputult suures riigis. See aga pani keisrile tohutu koormuse, ainuüksi juba dokumentide näol, rääkimata siis veel muudest kohustustest. Keisri päevakava oli pea minuti täpsusega paika pandud ning nii-öelda vabadeks tegevusteks aega eriti ei jäänud.

Nikolai II ajal saavutas mõiste «perekond» hoopis uue tähenduse. Sellest sai omalaadne tõeluse eest põgenemise vorm.

Tohutu töökoormus on piinanud kõiki tolleaegseid keisreid. Aleksander I hakkas varsti peale Napoleoni sõdu rääkima ametist taganemisest, Katariina II ja Aleksander II püüdsid stressi maandada armusuhetega, vaid Nikolai I oli fanaatiline keiser (kelleks ta ju tegelikult saama ei pidanud, vaid õnnelik/õnnetu juhus vendade saamatuse tõttu viis ta selle positsioonini), kuid ka temale ei olnud armusuhted võõrad. Selles reas aga oli Aleksander III täielik erand. Pärinud vanema venna surma järel tema pruudi, Taani päritolu printsess Dagmari, sukeldus ta kogu eluks armastusse ja ainult ühte. Armastava perekonna mõiste oli Venemaa valitsevas ajaloos midagi täiesti uut.

Nikolai II ajal saavutas mõiste «perekond» hoopis uue tähenduse. Sellest sai omalaadne tõeluse eest põgenemise vorm. Kui nüüd Nikolai ülesanded tähtsuse järjekorda panna, siis oli mehe ja isevalitseja roll kahtlematult kõige olulisem. Ta oli ideaalne perekonnapea, ideaalne isa. Ja kõige selle keskmes seisis Saksa printsess Alix, keisrinna Aleksandra Fjodorovna.

Armastus kogu eluks

Nikolai päeviku 1884. aasta 9. juuni sissekandest leiame lause: «Mina istusin väikese, 12- aastase Alixi kõrval, kes mulle väga meeldib.» See oli nende esimene kohtumine. Nikolai oli 16, Alis 12 aastat vana. Algas idüll, mis kestis viimase hetkeni.

Vene keisrikoda on läbi aegade olnud seotud Saksamaa eri piirkondadega, ka Hessen-Darmstadti piirkonnaga. Keiser Paul I naiseks oli Hesseni printsess Wilhelmine Louise. Aleksander I abikaasa Luise Auguste oli Alixi vanavanaema ning tema vanatädi Marie oli abielus keiser Aleksander IIga. Lisaks Venemaa sugulastele oli Darmstadti hertsogikoda seotud nii Inglismaaga kui ka Saksa keisrikojaga. Alixi ema Alice oli kuninganna Victoria tütar. Alixi noorem õde Irene oli abielus keiser Wilhelm II venna Heinrichiga.

Imperaator Nikolai II ja Aleksandra Fjodorovna kohtumine Buhhaara emiiriga. Livadia, 1909. aastal. Foto: N. V. Sablini fotoarhiiv

Aga vaatamata saksa päritolule oli Alixi kasvatus pärit Inglismaalt. Ema surma järel oli ta kolinud vanaema, kuninganna Victoria juurde, kus ta muutus peagi kuninganna lemmiklapselapseks. Ja Euroopa saatust juhtima harjunud kuningannal olid temaga suured plaanid – panna ta mehele Vene troonipärijale. Kunagi oli ta ise olnud kõrvuni armunud Nikolai vanaisasse, tolleaegsesse troonipärijasse Aleksandrisse (Aleksander II) ja Aleksander vastas samaga, kuid nende õnnetuseks ei olnud kahe riigi monarhi liit kuidagi võimalik.

«11. juuni 1839. Ma pole ennast kunagi rohkem nautinud. Me oleme nii lustakad... Läksin voodisse veerand kolm, kuid magama jäin alles kell viis... Mulle tõesti suurvürst väga meeldib; ta on nii armas ja meeldiv noor mees,» kirjutas Victoria oma päevikusse. Mõlemad olid noored ja vabad.

Nüüd lootis kuninganna end Alixi kaudu ikkagi Venemaaga siduda. Kuid asi ei läinud kaugeltki libedalt. Alix keeldus isegi seda mõtet pähe võtmast, kuigi Nikolai talle väga meeldis. Ja abielu vastu oli ka Nikolai isa keiser Aleksander III ning tema selja taga tõeline niitide tõmbaja – ema Maria.

2. jaanuar 1891 kirjutas Nikolai oma päevikusse: «Õhtul ema pool arutasime tänapäeva noorte perekonnaelu. Tahtmatult puudutas see vestlus kõige hellemat kohta minu hinges. Riivati neid unelmaid, neid lootusi, milles olin elanud päevast päeva. Juba pool aastat on möödunud hetkest, kui rääkisin sel teemal isaga Peterhofis, kuid mitte midagi ei ole muutunud selles osas – ei halvas ega ka heas mõttes. Minu unistus on abielluda kunagi Alix Hga. Ma armastan teda juba ammu, kuid eriti tugevalt 1889. aastast, kui ta veetis talvel kuus nädalat Peterburis! Kaua aega püüdsin oma tunnetele vastu seista ning veensin end selle salasoovi täitumise võimatuses. Aga nüüd, kui Eddy sai äraütlemise, on ainus takistus või erinevus meie vahel usuküsimus!. Selle takistuse kõrval teisi ei ole. Ma olen peaaegu veendunud, et meie tunne on vastastikune. Kõik on jumala kätes! Lootes tema armulikkusele ma vaatan rahulikult ja alandlikult tulevikku.»

Haiglaslikku olekut süvendasid veelgi raskused troonipärijaga. Üksteise järel sündisid neli tütart ning siis 1904. aastal kaua oodatud poiss – Aleksei. Mida kõike selleks ära ei tehtud. Meedikute kõrval kutsuti appi isegi müstikuid ja pühakuid.

1894. aasta kujunes Nikolai jaoks üheaegselt nii õnne kui õnnetuse aastaks. Aprillis toimus Alixi venna laulatus Coburgis, kuhu saabusid kokku pea kõik Euroopa kroonitud pead, teiste hulgas Inglise kuninganna ja Saksa keiser. Ka Nikolai oli kohal, ja mis kõige tähtsam, tal oli kaasas vanemate luba Alixile abieluettepaneku tegemiseks. See otsus oli eelkõige tingitud 49- aastase keisri üha halvenevast tervisest. Troonipärilus pidi kõigele vaatamata jätkuma. Ja Nikolai ilmutas, temale üldse mitte omast, visadust ja otsustavust. Oma tahtmise saamine võttis ikkagi veel omajagu aega, aga võidukas sissekanne päevikus räägib enda eest:

«8. aprill. Reede.

Imepärane, unustamatu päev minu elus – minu kihluse päev üliarmsa Alixiga. Peale kella 10 tuli ta tädi Micheni juurde ja peale vestlust temaga jõudsime ikkagi üksmeelele. Jumal, milline koorem langes õlgadelt; millist rõõmu ma saan valmistada armsale Papale ja Mamale! Terve päeva olen hõljunud nagu uimas; ei saa isegi õieti aru, mis minuga toimub!»

Siit algab periood, mida on peetud Venemaa õnnetuste alguseks… Noored kohtuvad uuesti oktoobri lõpus Krimmis Livadia palees, keisri suveresidentsis, Aleksander III surivoodi ääres. See kohtumine on kõigile juba ohumärk. Kõike süvendab veelgi keisri matustele vahetult järgnev laulatus Peterburis.

Laulatusejärgsel hommikul kirjutas Aliks (Aleksandra Fjodorovna) mehe päevikusse: «Lõpuks ometi oleme me koos, ühendatud kogu eluks ja kui see elu lõppeb, me kohtume teises maailmas ja jääme kokku aastasadadeks…Mitte kunagi ei saa öelda, et maailmas ei ole olemas täiuslikku õnne, kui niisugune tunne ühendab kahte surelikku inimest. Ma armastan sind; nendes kolmes sõnas peitub terve minu elu.»

Neis lausetes ehk peitubki kogu järgneva elu loogika. Ja järgnevad aastad ei olnud neile kaugeltki mitte armulised. Abiellumise hetkeks oli keisrinna juba väga haige, peaaegu invaliid ning aastatega see ainult võimendus. Ta jalad ja selg olid haiged; ta ei saanud ei ratsutada ega mängida tennist või sulgpalli. Tihti kujunesid ka tavalised jalutuskäigud keisrinna jaoks kaunis piinavaks. Seepärast istus ta isegi lühikeste vahemaade läbimiseks tõlda. Kõigele lisandusid ka piinavad peavalud. Palju istus ta lihtsalt kodus. Nikolai, armastades lapsepõlvest saati füüsilisi harjutusi, võimlemist, mitme tunni pikkuseid jalutuskäike, aerutamist ning ujumist, sõitis koos armastatud naisega tõllas mööda pargi puiesteid või lükkas naise ratastooli.

Troonipärija Aleksei (paremal) meremehest lapsehoidja Andrei Derevenkoga keiserlikul jahil Standart (1908). Foto: Wikimedia Commons

Haiglaslikku olekut süvendasid veelgi raskused troonipärijaga. Üksteise järel sündis neli tütart ning siis 1904. aastal kaua oodatud poiss – Aleksei. Mida kõike selleks ära ei tehtud. Meedikute kõrval kutsuti appi isegi müstikuid ja pühakuid. Seda suurem oli traagika, kui ilmnes, et poisike põdes inglise liinist pärit veritsustõbe – hemofiiliat. Haigust, mille surmav finaal jõuab kätte tavaliselt hiljemalt 30ndates eluaastates. Keisrinna oli hullumas. Just sellistes tingimustes jõudis õukonna juurde Grigori Rasputin, kellest siinkohal ruumipuudusel rääkima ei hakkaks. Igal juhul oli vanemate pinge tohutu, kuid nad suutsid seda kõike üldsuse eest varjata. Aimdused nende kõrvu hakkasid jõudma alles Romanovite 300. aastapäeva aegu, kui kogu tseremoonia aja kandis haiget Alekseid kätel üks kasakatest.

Haigus aga pigem liitis kui lahutas perekonda, samas aga soodustas veelgi enam nende eraldumist nii õukonnast kui ka lähematest sugulastest. Viimane oli aga hilisemate sündmuste valguses väga vale samm. Revolutsiooni tuultes ei toetanud Nikolai perekonda mitte ükski tema sugulastest! Võimalik, et selle toetuse korral oleks lõpptulemus kujunenud hoopis teistsuguseks.

Lõpp Ipatjevi majas

Igasuguste seoste leidmisel ollakse vägagi fantaasiarikkad. Nii ka Romanovite puhul. Nimelt sai esimene Romanov, Mihhail oma tsaarivõimu Ipatjevi kloostris ning viimane Romanov kaotas selle insener Ipatjevi majas. Kokkusattumus missugune! Olgu sellega kuidas nüüd on, aga revolutsiooni järel viibisid Romanovid vangistuses Siberis Tobolskis ja Jekaterinburgis. Valgete vägede lähenedes võtsid näiliselt kohalikud, tegelikult muidugi Moskvaga kooskõlastatult, võimud vastu otsuse perekond hukata. Säilinud on mitme «otsuse» täideviija tunnistused. Üks neist on järgmine:

Venemaa viimane tsaar Nikolai II koos oma naise ja viie lapsega lasti 1918. aasta 17. juulil bolševike poolt maha Jekaterinburgis asuva Ipatjevi maja keldris. Foto: Scanpix

«Kella kahe paiku väljusid oma tubadest tsaar, tsaarinna, neli tsaaritütart, arst, kokk ja lakei. Pärijat kandis tsaar süles. Isal ja pojal oli seljas sõduripluus ja peas vormimüts, emal ja tütreil olid kleidid ilma üleriieteta. Kõige ees läks tsaar pärijaga. Minu juuresolekul ei valatud ühtegi pisarat, ei hädaldatud ega esitatud küsimusi. Mindi trepist alla õue ja sealt teise ukse kaudu alumisele korrusele nurgatuppa, mille kõrval paiknes kinnipitseeritud sahver.

Jurovski (maja komandant) käskis tuua toolid. Tsaarinna istus selle seina äärde, kus aken oli tagumisele kaaresambale lähemal. Tema taga seisis kolm tütart. Tsaar istus keskel, tema kõrval pärija, nende taga seisis doktor Botkin. Teenijanna, pikka kasvu naine, seisis sahvriukse vasakpoolse piida juures, tema kõrval üks tsaaritütardest. Teenijanna käes oli padi. Ka tütardel olid kaasas väikesed padjad. Üks neist pandi pärija, teine tsaarinna istmele.

Siis tuli sisse üksteist meest: Jurovski, tema abi Nikulin, kaks tšekaa töötajat ja seitse «lätlast». Jurovski ütles: «Mine välja, vaata, kas lasud kostavad.» Läksin õuele ning kuulsin laske. Kui ma tagasi tuppa tulin, oli möödunud paar-kolm minutit. Nägin tsaariperekonna liikmeid põrandal lamamas, kehad haavu täis. Veri voolas ojana. Minu tulekul oli pärija veel elus ja oigas. Jurovski astus tema juurde ning tulistas kaks või kolm korda. Pärija jäi vaikseks. Vaatepilt oli masendav.

Ruum, kus hukati Romanovid. 1919. aastal, kui Ipatjevi maja piirkond oli valgete käes, kiskusid uurijad seinad katki, et leida sealt kuule ja muid asitõendeid. Foto: Wikimedia Commons

Enne tapmist jagas Jurovski kõigile nagaanid. Tal endal oli peale oma revolvri veel mauser. Pärast lõpetamist saatis Jurovski mind komandosse meeste järele, et verd ära pesta. Surnukehad kanti välja aiste vahele tõmmatud linadest tehtud kanderaamidega. Aisad võeti õuest saani eest. Autojuht oli tööline Pjotr Ljuhhanov. Veri toapõrandal ja õuel pesti ära. Kella kolmeks öösel oli kõik tehtud. Jurovski läks oma kantseleisse, mina oma komandosse. Ärkasin kell üheksa hommikul ja astusin komandotuppa. Kõigil laudadel olid hunnikus kuld- ja hõbeesemed. Sealsamas oli tsaariperekonnalt enne maha laskmist ära võetud vääriskivid ja kuldesemed.»

Laibad maeti kohalikku metsa. Säilmed leidsid asjaarmastajad alles 1970ndatel. 1990ndate lõpul kuulutati tsaariperekonna liikmed pühakuteks ning nende säilmed maeti suure pidulikkusega Peterburi Peeter-Pauli kindluse kabelisse.

Keiserlik perekond Eestis.

Eestimaa pinnal on viibinud paljud Venemaa keisrid. Nii on korduvalt viibinud siin ka Nikolai II. Esimest korda keisrina astus Nikolai koos keisrinna ja lähikondlastega Eestimaa pinnale 1901. aasta augusti algul Narvas, kus toimus seal resideeruvate polkude ülevaatus. Ühtlasi mälestati Narva lahingut ning Nikolai avas hukkunud Vene sõduritele pühendatud mälestusmärgi. Pea aasta pärast, juulis 1902, oli Nikolai Tallinnas. Siin pidi toimuma kohtumine Saksa keiser Wilhelm IIga. 23. juulil külastas keiser Toompead, käis Aleksander Nevski katedraalis, lossis, Toomkirikus ja kohtus rüütelkonna hoones rüütelkonna esindajatega. Teel Kadriorgu vaatas ta Russalka monumendi valmimist ning jäi nähtuga väga rahule. Peale Peetri maja külastust kuulas ta lossi rõdul kohalike kooride kontserti. 24. juulil toimus reidil kahe keisri kohtumine ning sõjaväe manöövrid (jätkusid ka järgmisel päeval). 26. juulil andis Vene tsaar piduliku lõuna, mille järel keisrid teineteisest lahkusid.

Saksa keiser Wilhelm II (vasakul) ja Vene tsaar Nikolai II (paremal). Foto: Robert Hunt Library / Mary Evan / Scanpix

1904. aasta 17. septembril viibis Tallinnas keisri ema Maria Fjodorovna. 26. septembril saabus siia ka keiser koos keisrinna ning oma kahekuuse pojaga. Kahe päeva jooksul inspekteeris keiser siinset laevastikku, mis oli siirdumas Vaikse ookeani sõjatandrile. 27. septembri õhtul tegi ta kohustuslikud käigud Toompeal ning Kadriorus.

1908. aasta mais kohtus Nikolai II Tallinnas inglise kuningas Edward VII ja juulis Prantsusmaa president Raymond Poincaréga. Mõlemad külaskäigud leidsid pressis olulist kajastust.

Täiesti eriline on keisri visiit Paldiskisse 1910. aasta juunis. Saabus ta siia oma jahtlaeval Standart ning kaasas oli kogu keiserlik pere. Eskaadri ülevaatuse kõrval jäi ka aega lõbustusteks ja lihtsalt puhkamiseks. Lapsed käisid Paldiski ümbruses ringi. Leetsest leidsid nad ühe talupere, kus käisid korduvalt. Nikolai koos perekonnaga jäi Paldiskisse 2. juulini, kui sõideti edasi Riiga, kus pidi toimuma Peeter I monumendi avamine.

20. juunil 1912 oli Nikolai jälle Paldiskis, et kohtuda siin taas kord Wilhelm IIga. Kohtumine toimus siin kahe päeva jooksul. Peale Wilhelm II lahkumist jäi Nikolai veel mitmeks päevaks Paldiski reidile. Koos perekonnaga külastati muu seas ka taas Leetse mõisa. Hiljem tahtis ta mõisa ära osta, kuid ostust ei saanud asja. 29. juunil asetas keiser Tallinnas tulevasele sõjasadamale sümboolse nurgakivi.

Hilisematel aegadel viibis keiser Eestis vaid läbisõitudel.