Alar Karis

FOTO: TPM

Ülikooliharidust ei saa suruda üksi praeguse tööjõuturu vajaduse raamidesse – akadeemiline haridus peab andma laiema maailmapildi, kirjutab Tartu Ülikooli rektor Alar Karis.

Kas vajame tulevikus rohkem arste? Õpetajaid? Või siiski jätkuvalt juriste? Või on sellised elukutsed üldse ajast ja arust? Varsti olevat maailmas puudus intelligentsete avataride moderaatoritest, vertikaalfarmeritest, nanomeedikutest, inimese kehaosade valmistajatest ja geeninõustajatest. Kui natukene veebis ringi surfata, leidub selliste vajalike ametite loetelusid veelgi.

Tavaliselt noor inimene aastakümneid ette ei vaata ja oma tulevikku täpselt ei planeeri. Ja kui heidetaksegi pilk veidike kaugemale, vajavad tulevikuplaanid ikkagi otsuseid praegu.

Ka tänavu saabub aeg, mil gümnaasiumilõpetajatel on eksamid õiendatud, kirjandihinded teada ning ees otsustamine. Kas õppida edasi või vaadata enne maailmas ringi? Ja kui edasi õppida, siis mida ja kus? Küsimusi on terve hulk ja õpetajatel, vanematel, sõpradel-sõbrannadel on raske nõu anda. Arter (PM, 28.05) arvutas välja, mida ei tasu ülikooli tudeerima minna, kui tahta tulevikus tööd ja head palka saada. Kas artiklis toodud tabel aitab elus valikuid teha? Mõnel ehk kindlasti.

Kuid pöörakem küsimus ringi ja proovigem leida vastust, milliseid inimesi vajab tulevikus Eesti ja milliseid maailm. Kuigi kontoriametnikud, põllumehed ja kalurid muutuvad tulevikus haruldaseks, leidub Euroopa Kutsehariduse Keskuse (Cedefop) andmetel ainuüksi Euroopas järgneval kümnendil miljoneid uusi töökohti teenindussfääris, kuid need on vaid kõrgelt haritud ja oskustega tööjõule.
Millised need oskused peaksid olema? Ja kas haridussüsteem suudab tagada selliste oskustega spetsialistide ­ettevalmistuse, et neid kohti täita? Selget vastust kahjuks pole.

Viimasel ajal on järjest rohkem hakanud kostma seisukohti, et meil Eestis on vajaka kvalifitseeritud tööjõust ning et ülikoolilõpetajatel ei ole piisavalt praktilisi kogemusi. Ka hiljutisel riikliku koolitustellimuse komisjoni istungil sobitas riik kõrgharidust tööjõuturu vajadustega ning Eesti haridus­strateegia 2020 avalikul arutelul kõlas ekspertide suust soov siduda haridus tööturuga.

Praktiline kogemus kulub alati marjaks ära, kuid mida sisuliselt tähendab tööjõuturu vajadus, eriti tulevikku ja ülikooliharidust silmas pidades, pole selge. Ikkagi jääb üles küsimus, kas ülikoolid peavad kohanduma majanduse praeguste vajadustega või on ülikoolid siiski tulevikku vaatavad institutsioonid.

Selle küsimuse taustal tekitab kõhedust EASi tellitud uuringu tulemus, kust selgub, et meie ettevõtete suurem osa plaane on koostatud suhteliselt lühikest ajahorisonti silmas pidades ja enam kui kolme aasta pikkusega plaane on vähe. Ühel uuringu koostajal, professor Maaja Vadil on täielik õigus küsida, kuidas need ettevõtted oma vajadusi teavad, kui neil plaane pole ja suunda seatakse tagasivaatepeegli järgi.

Kas meil on selliseid tulevikku vaatavaid ettevõtete juhte nagu üks tasuta globaalse maksevahendi PayPal asutajaid Peter Thiel, kes andis hiljuti 20-le alla 20 aasta vanusele noorele igaühele kaheks aastaks 100 000 dollari suuruse stipendiumi, et nad oma ideid ettevõtluses ellu rakendaksid, vaoshoitud tööstust raputaksid ning maailma muudaksid.

Olen sügavalt veendunud, et ülikooliharidust ei saa suruda üksi praeguse tööjõuturu vajaduse raamidesse. Akadeemiline haridus peab andma laiema maailmapildi. Tööjõuturu praegused vajadused on eelkõige kutse- ja rakendushariduse pärusmaa.

Kui palju vajab Eesti akadeemilist ja rakenduslikku haridust, on iseküsimus. Õppekavade rohkuse ja dubleerimise üle võib lõputult diskuteerida, kuid põhiküsimus on siiski nende õppekavade sisus. Ülikoolid on aastaid võidurelvastunud uusi õppekavasid välja töötades. On olnud ambitsioon tekitada akadeemilisi õppekavu, kuigi nende sisu ja nimetus viitab selgelt rakenduslikule või isegi kutseõppele.

Kui varem oli akadeemilise poole kallutatud otsuste põhjuseks rahastamismudel, siis praegu saavad ülikoolid raha võrdselt, sõltumata sellest, kas tegemist on rakendusliku või akadeemilise õppekavaga.

Kriitiliselt õppekavu üle vaadates võib tõesti tekkida kahtlus, kas see akadeemiline osa, mis pärast analüüsi järele jääb, on piisav, et ülikooli nimetust välja kanda. See, et maailma ülikoolides võib leida tuulelohe lennutamise ja muid ajaviite magistriõppekavu, ei tohiks anda õigustust niisuguste rumalustega kaasa minna.

Arusaadavalt on ka meie ülikoolidel arenemisruumi, et liikuda sajanditagusest industriaalühiskonnale orienteeritud õpetamise ja õppimise mudelilt uutele, oskustele ja mõtlemisele suunatud meetoditele, mitte aga keskenduda Eestis vähese teaduse ja teadmistevajadusega ettevõtete vajadustele.

Kuid millised on need oskused, milleta 21. sajandil hakkama ei saa? Nende hulka kuuluvad koostööoskused, suutlikkus analüüsida ja sünteesida ning anda hinnanguid. Aga samuti loogiline, kriitiline ja loominguline mõtlemine, terve hulk uusi kommunikatiivseid oskusi, millest juba praegu arvatakse meie lõpetajatel vajaka olevat. Lisaks muidugi professionaalsed oskused ja interdistsiplinaarsed teadmised. Ei saaks ju ükski geeninõustaja hakkama ilma bioteaduste, sotsiaalteaduste ja eetikaalaste teadmiste kombineerimiseta.

Kas ülikooliharidus tagab tulevikus hea töökoha? Rahvusvaheline statistika näitab, et ülikooli lõpetanud vahetavad oma elu jooksul töökohta neli kuni kuus korda. Arvatakse, et 65 protsenti töökohtadest muutub kaheksa aasta jooksul, see tähendab, et töökohad, mis on olemas, kui noor inimene gümnaasiumi astub, on selleks ajaks kadunud, kui ta ülikooli lõpetab. Pealegi ei ole tänapäeval karjäär lineaarne ja lõplik, veel vähem on see ettearvatav.

Mõne aasta taguse uuringu põhjal ilmnes, et haridusvalikud on suurel määral seotud hilisema edukusega töös. Kõrgema haridustasemega kaasnesid nii parem palk kui ka suurem tõenäosus õpingute järel tööd leida.
Ometigi oleme silmitsi olukorraga, kus vaid 62 protsenti Eesti seadusandjatest, kõrgematest ametnikest ja juhtidest on kõrgharidusega, samas on kõrgharidusega üsna suur osa müüjaid ja lihttöölisi.

Me muretseme välismaa parimates ülikoolides hariduse saanud noorte tagasituleku pärast, õigemini nende mittetuleku pärast. Kuid vaadakem tõele näkku – meil ei ole piisavalt ettevõtteid ja asutusi, kes vajaksid selliseid kõrgelt haritud inimesi.

Raske on ette kujutada, et Oxfordis või Harvardis magistrikraadi saanut rahuldaks hüpermarketi müüja staatus, vaatamata sellele, et kaubanduskett on maailmas tuntud ja kauplus asub meie väikeriigi pealinnas. Ka Tartu Ülikooli lõpetanu ei pea istuma poekassas või tegema konveieritööd.

Kuid tulgem tagasi noorte praeguste valikute juurde. Mida siis ikkagi õppida? Vastus on lihtne, kuid vajab pidevat ülekordamist. Vaatamata tulevikuerialade virvarrile ja ülikoolides pakutavate õppekavade nimetuste atraktiivsusele, tuleb õppida eelkõige seda, mis huvitab ja milleks tundub võimeid ja motivatsiooni olevat.

Samuti võib kindel olla, et arste ja õpetajaid läheb lähikümnenditel endiselt vaja. Samas on need ametid, mis eeldavad tõelist kutsumust. Ja mis veelgi tähtsam, tulevik vajab järjest rohkem iseseisvalt mõtlevaid inimesi.