Saksa tankid.

FOTO: Christof Stache/AFP/Scanpix

Suur osa Euroopa kaitsekulutustest on väga ebaefektiivne. Palju sellest läheb raisku killustunud riiklike hankekavade tõttu. Kaitsetööstused on võimekad lobistid (viisakalt öeldes) või halastamatud kasumijahtijad (otsekohesemalt öeldes), kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Prantsusmaa kaitsekulutused on suuremad kui Venemaal. Tõsi, numbrid on pisut eksitavad. Kremli tegelikud kaitsekulutused on ilmselt ametlikest arvudest suuremad ning need 55,3 miljardit dollarit kulutatakse Prantsusmaa 56,3 miljardist laiemalt. Aga isegi kui eeldada, et need faktorid kahekordistavad Vene kaitse-eelarve suuruse, on endiselt selge, et NATO Euroopa liikmed kulutavad Venemaast kaitsele vähemalt kaks korda rohkem.

Enamgi veel, Venemaa kulutused peavad katma sõjalise kosmoseprogrammi, strateegilised tuumarelvad, ookeanidel tegutseva mereväe ja ning terendava Hiina ohu idas. Euroopa riigid peavad selliste teemade pärast muretsema vähe või üldse mitte.

Tuleb lisada ka, et Venemaa kaitsekulutused on aastaid kestnud kasvu järel langemas, Euroopa riikide kaitse-eelarved on seevastu kasvamas (pärast aastatepikkust kokkukuivamist).

Üks võimalik järeldus sellest võiks olla see, et Venemaast lähtuva ohuga on groteskselt liialdatud. Jutud «uuest külmast sõjast» - minu raamatu pealkiri 2008. aastal - on hirmukülvamine. Selle taga olevad inimesed on ravimatud russofoobid või tegelevad nad oma poliitiliste ja ärihuvide edendamisega.

Selline järeldus oleks viga. Esmalt, suur osa Euroopa kaitsekulutustest on väga ebaefektiivne. Palju sellest läheb raisku killustunud riiklike hankekavade tõttu. Kaitsetööstused on võimekad lobistid (viisakalt öeldes) või halastamatud kasumijahtijad (otsekohesemalt öeldes). Liiga palju raha kulub pensionidele ja palkadele: tähtis, kuid ei kuulu tipptasemel riigikaitse juurde. Ka Venemaal on raiskamise ja ebatõhususega probleeme, kuid sel rindel on tal ette näidata paremad tulemused.

Venemaa on näidanud oma võimet kasutada infooperatsioone osana laiematest mõjutuskampaaniatest oma sõnumi edastamiseks «Vana Lääne» südames.

Abiks on ka geograafia. Riigid, keda meie püüame kaitsta, on väiksed (Balti riikide näitel) ja peamiselt tasased. Neile tugevdusjõudude saatmine on raske, sest me oleme minetanud logistilised võimed, mis olid meil olemas külma sõja ajal. Poliitilisel tasandil on Vene avalik arvamus valmis aktsepteerima riske ja ohvreid. Lääne avalik arvamus, millel lasuvad Iraagis ja Afganistanis peetud ebaõnnestunud sõdade armid, on poolpatsifistlik.

Ehk tähtsaimana on Venemaal paremus järgmise põlvkonna sõjapidamises. Kui teil õnnestub hävitada oma vastase võime tõlgendada sündmusi ja langetada otsuseid, ei vaja te üleolekut lahinguväljal. Tema väed ei võitle, teie omad aga küll.

See oli Ukraina õppetund 2014. aastal, kui arvuliselt suurematel vägedel puudusid plaanid, juhtimine ja logistika Krimmi kaitsmiseks väiksema hästi juhitud ja organiseeritud ning mobiilse Vene ründajate kontingendi eest. Venemaa on näidanud oma võimet kasutada infooperatsioone osana laiematest mõjutuskampaaniatest oma sõnumi edastamiseks «Vana Lääne» südames.

Siin on Euroopa riikide jaoks kaks õppetundi, eriti ajajärgul kui USA toetus tundub olevat üha ebakindlam. Üks on vajadus tõhususe järele kaitsekulutustes: dubleerimise vältimine, ressursside koondamise ja jagamise suurendamine ning keskendumine relvadele, mida läheb tegelikult vaja nende asemel, mida riikide kaitsetööstusfirmad tahavad müüa.

Teiseks, mõelge viisile, kuidas Venemaa (ja tulevikus Hiina) püüavad saavutada võite mittesõjalistes konfliktides. Saksamaa tõsiseim julgeolekualane haavatavus on näiteks soov ehitada maagaasi torujuhet Nord Stream 2, mis nõrgestab liitlasi ning loob tohutu ja püsiva Vene sillapea Saksa majanduse südames.

Berliini kesklinnas ei ole mööda Unter den Lindenit veerenud ükski Vene tank, et sundida Saksa valitsust seda tegema: see oli endale löödud haav, mille põhjustasid hämar lobitöö ja ahnus lühiajalise kasu järele.

Asja tuum on siin selles, et Euroopa saab endale rahaliselt hõlpsasti lubada kaitset Venemaa eest isegi ilma Ühendriikideta. See protsess vajab aga hoogustatud koostööd ja sidusust ajal, kui valitseb tugev tendents killustumise poole. Lähiaastate küsimus Euroopa liidritele on, kas nad on valmis vahetama suveräänsuse illusiooni tegeliku julgeoleku vastu.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.