Eesti Rahva Muuseumi kavand.

FOTO: Sille Annuk

Eesti Rahva Muuseumi uue peahoone ehitushange kukkus läbi. Seda võib põhjendada ehitusfirmade pakutud liiga kõrgete hindadega, kuid saab seletada ka lihtsamalt: praegune projekt on muuseumile üle jõu käivalt kulukas.


Ehkki konkursi võitnud, alguses üsna utoopilist projekti on juba mitu korda muuseumile sobivamaks kohendatud, tuleb ­ERMil nüüd taas hoone kavand ette võtta ja mõelda, mida projektis saaks muuta nii, et arhitektuurne kontseptsioon ei kannataks.

Meenutades aga kaht teist hiljutist projekti, mis «kohendamisfaasi» läbi tegid – Tallinna Vabaduse väljaku klaasristi ja kunstiakadeemia uue maja kavandit –, tuleb tõdeda, et see plaan võib olla kantud küll parimatest kavatsustest, kuid selle realiseerumine on vähetõenäoline.

Seega tuleb valida kahe halva vahel: kas leppida sellega, et viis aastat tagasi arhitektuurikonkursi võitnud projekt – mida juba enne võitmist ebamõistlikult kalliks ja muuseumile sobimatuks hinnati – tehakse tundmatuseni ümber, nii et see kaotab koos terviklikkusega ka oma tugeva külje, või korraldatakse uus arhitektuurikonkurss odavama lahenduse leidmiseks. Teisisõnu, alustatakse õigest otsast: vaadatakse kõigepealt üle võimalused, ja siis otsustatakse, mida selle eest võimalik lubada on. Selline asjade järjekord, mida võiks mõistlikuks pidada, ei ole aga sage. Laiemalt vaadates näib, et riiklike kultuuri- (ja ka haridus-) institutsioonide juhtkonnad toimivad vaid lühemas perspektiivis rahalisi arvestusi tehes, plaanid on aga seda suuremad ja pingutused nende realiseerimiseks seda meeleheitlikumad. Ehkki raha ei ole ega ole ka kindlust, et see raha kunagi olema saab, ollakse kohe valmis kas või koppa maasse lööma – lootuses, et juba alustatud projekti pooleli ometi ei lasta jääda, ja hirmus, et muidu ei realiseeru see kunagi.

Sellele meeleheitele ei oska näha muud põhjust kui kultuuriinstitutsioonide heitlik rahastamispoliitika, mis vähegi pikema perspektiiviga plaanide tegemise pea mõeldamatuks teeb ja sunnib institutsioonide juhtkonnad toimima nii, nagu homset ei tuleks.

Aga hoolimata sellest, mida järeldada heitlikust rahastamisest, tuleb homne päev, ja toob kaasa halvemal juhul maksmata võlad ja miinuses eelarve, paremal juhul vaid ühe läbikukkunud ehitushanke ja luhtunud arhitektuurikonkursi.

Sellele raisatud aeg on ajaloo kõrval tühine, kaotatud rahast oleks kasu vaid siis, kui seda koolirahana võtta ja olnust õppida. Kui kultuuri rahastamispoliitika ei anna institutsioonidele kindlust, ei saa nõuda ka pikas perspektiivis arukaid otsuseid.