«Eh, ta pole ju lugenudki,» nendib kohaliku lehe ajakirjanik, kes on märganud pingelist ja emotsionaalset vaidlust «Muhu info» nimelises Facebooki-grupis, kus on paar tuhat liiget, ja üritab jälgi ajades ühe ja teisega ühendust võtta. Grupis käib möll mai lõpus ilmunud «Minu Muhumaa» ümber, mis olevat mõnegi muhulase teada hirmus rüvetusraamat – väikesaare idüll löödavat seal armutult kummuli. Selles ollakse veendunud vaatamata tõigale, et raamatuid ringleb saarel vaid mõni üksik eksemplar.
Postitus ja selle vastukaja on seega tüüpiline näide Muhu kuulujutust, kus keegi on mõne tuttava kaudu midagi kuulnud ja paneb sellele omalt poolt veel juurde, kuni lõpuks paisub jutt suureks ja hirmsaks. Samamoodi tegid Muhu rahvasuu mind kord rasedaks, aga kui ma vastsündinut ilmarahva ette ei toonudki, hakkasid levima kõlakad, et mu titel on ehk mingi viga küljes või on teine hoopis mõne abielumehe tehtud. Tegelikult läksin lihtsalt paksuks ja siis võtsin jälle alla, aga keda see labane fakt huvitas. Kuulujuttude puhul on oluline rõhutada, et ümberlükkamise katsed on mõttetu vaev: sihukesi kõlakaid ja hirmustsenaariumite külvamist salaja ju kaifitakse ja mõnu ei saa rahvalt ära võtta.
«Sulle on see raamatumelu ainult kasuks - puhas promo,» lohutavad tuttavad. Noh, ma ei tea. Mulle tundub, et pigem ei tahetagi raamatut osta, sest sellega tutvumine võib kuulujutust kogu mahla välja imeda ja kellele seda veel tarvis. Rahval hakkaks jälle igav.
Esimese kivi visaku aga see, kes ise tagarääkimise patust puhas. Loomulikult mina pole – olen inimene, järelikult klatšin. Näiteks Andrei Hvostovi kaks aastat tagasi ilmunud romaan «Šokolaadist prints» tekitas ajakirjanike ringkonnas palju kõmu, sest alguses ei teatud päris täpselt, kes on psühhopaadist peategelase prototüüp. Teada oli, et Andrei on aluseks võtnud päris inimese ühest Eesti lehetoimetusest, oma kolleegi, kellega ta polevat läbi saanud. Ma ei olnud raamatut lugenud, aga see ei takistanud mind innukalt jälgimast kõiki neid vaidlusi. Klatš on magusam kui mesi, eriti, kui see puudutab inimesi, keda tunned. Hvostovi teos tundus ajakirjanike siseringist vaadatuna nii suur ja oluline! Säherdune petlik olulisus on veel üks ettekujutlus, mida kuulujutud tekitavad (no tegelikult ei loeta ka seda Muhu raamatut nii palju ühtigi, et see saare renomeele kuidagi kahjulikuks saaks ja turiste eemale peletaks – olge mõistlikud, Eestis ei ole raamatute tiraažidki nii suured).
Näiteks Andrei Hvostovi kaks aastat tagasi ilmunud romaan «Šokolaadist prints» tekitas ajakirjanike ringkonnas palju kõmu, sest alguses ei teatud päris täpselt, kes on psühhopaadist peategelase prototüüp.
Usun, et niisuguseid teoseid on veel palju, mille ümber tekkinud melumullis nauditakse oma kujutletavat lugemust ja sellest kujutlusest võrsunud hinnanguid autoritele ja teostele nii väga, et raamatute avamiseni ei jõutagi. Internetis on sellistest teostest koostatud suisa tippkümneid. Ühe edetabeli esikohal troonib «Anne Franki päevik» - tõsi, minagi olen lugenud väga palju selle raamatu kohta, aga mitte raamatut. Teisel kohal on piibel, kolmandal ingliskeelse maailma kuulus Websteri sõnaraamat. Järgneb terve ports klassikat, mille kohta on noobel väita, et neid ollakse lugenud.
Tihtipeale teesklen minagi, et kavatsen kindlasti lugeda raamatut, mida tuttav Facebookis kiidab, sest miskipärast tundub mulle, et kui ma seda kavatsust ei väljenda ja tema postitust ei «laigi», saab mulle osaks hukkamõist. Reaalses elus ajab ainuüksi mõte Joyce`i «Ulyssesest» või Pynchoni «Raskusjõu vikerkaarest», rääkimata Deleuze`ist, külmad judinad kerele, aga söandad sa seda siis välja öelda? Miskipärast on mul ka veendumus, et ilus valge raamatuvale kaunistab mu hinge rohkem kui brutaalne ülestunnistus. Umberto Eco on Guardiani veergudel märkinud, et sama palju kui loetud, mõjutavad meid raamatud, mida me lugenud ei ole, ja tunnistab sealsamas, et luges Lev Tolstoi «Sõda ja rahu» alles 40aastasena – need sõnad lohutasid, sest minagi pole «Sõja ja rahuni» veel jõudnud. Kui tuttav peedistas Ecot järjekindlalt küsimusega, mida too Thackeray «Edevuse laadast» arvab, võttis Eco lõpuks kätte ja üritas seda lugeda – tegi selle ausa katse lausa kolm korda. «Kuid leidsin selle olevat talumatult igava,» nendib ta. (Teda intervjueerinu saab Eco väidetest ilmselt julgust, sest kuulutab, et tema pole iialgi lugenud Prousti.)
Meie riiulid on täis raamatuid, sõnab Eco, mida me ei ole kunagi lugenud, kuid mis ometi tunduvad tuttavatena. Neist on räägitud koolis kirjandustunnis, oleme näinud nende põhjal tehtud filme, kohustusliku kirjanduse puhul lugenud raamatu lõpust tõlkija sisukokkuvõtet (iga koolilaps mõtleb tõlkijaile, kes seda teha suvatsesid, tänutundega). Enda kogemusest mõne sellisega võin kinnitada, et vahel hävitab lugemine maagialoori, mis teost on neis juttudes ümbritsenud; mõni raamat on juttudes ja ettekujutustes ilusam ja suurem; mõne puhul osutuvad jutud ka valeks. Vahel olen lugemist kahetsenud, vahel mitte.
Mulle tundub aga siiski, et kuulujutt raamatust võib olla sama palju väärt kui raamat ise – see on omaette teos, mis elab õhust ja inimhingedest kaante vahel oma elu. Ma ei tea, kui palju on need jutud autori ja raamatu peegeldus (ehk mitte nii väga), küll aga kõnelevad need palju rääkijatest ja ühiskonnast. Mis puudutab «Minu Muhumaad» ümbritsevat kumu, kõnelebki see Muhust sama palju kui raamat ise. Võimalik, et sellise ristniidistiku teke on suurim teene, mida kirjanik saab ühiskonnale teha.