Uued andmed: Raimond Valgre veli ei olnud metsavend

Raimond Valgre pronkskuju Pärnu kuursaali juures pargis. Foto: Ants Liigus

Kuigi legendaarne film «Need vanad armastuskirjad» kujutab Raimond Valgre venda metsavennana, kirjutab Valdur Ohmann värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna, et Kuno-Enn Valgre istus metsavennaks olemise ajal hoopis vangis.

Ohmanni sõnul teenis kuulsa laulumehe vend Saksa armees, sakslased määrasid ta enesevigastamise eest vangi ning hiljem mõistis ta vangi ka Nõukogude võim, kusjuures tema enda ütlustele tuginedes. Ajakirjaga Tuna koostööd tegev Postimees.ee avaldab ajaloolase Valdur Ohmanni artikli täismahus.

Raimond Valgre elukäik ja saatus on jõudnud Jaak Ojakääru kirja panduna mullu raamatukaante vahele. Sellest leiab üht-teist Raimond Valgre ja noorema venna Kuno-Enn Valgre (30.05.1918–02.03.1987) suhetest noorusajal, kuid ei midagi viimase saatusest sõja ajal ja hiljemgi.

Raamat kergitab pisut katet ka noorema venna muusikalistelt võimetelt. Selles on ära toodud Enn Valgre pihtimus: «Kunagi ma tahtsin viiulit õppida (nagu Raimondki – J. O.), aga mul ei olnud püsivust. Kui te mäletate, siis Jüri Roosaare oli kunagi «Estonias» mingi suur tegelane, aga ta löödi maha kusagil taksopeatuses. No see mängis viiulit hästi ja siis ta käis igal suvel meil ja ma sain tema viiulit proovida. Ma sain «Ema südant» mängida ja siis ma ütlesin mutile, et osta mulle ka, aga nad, kurat ei ostnud. Ma ei tea, mispärast – kiusteks või? Võib-olla oleks minust ka viiuldaja saanud. Kuulmist mul oli...»

Arvatavasti tuleb siit välja lugeda tagantjäreletarkust ja kahtlemata kadedustki vanema venna edu üle.

Dokumendid kummutavad filmi

Käesoleva loo kirjapaneku ärgitav tegur on tänavu taaskord nähtud ja paraku segadust tekitav Mati Põldre film «Need vanad armastuskirjad», kust jääb mulje, et nooremast vennast oli saanud justkui metsavend.

Filmis on stseen, kus Raimond naaseb punavägede koosseisus koju ja külastab ema. Mööda metsarada sammub, seljakott seljas, kodu poole ka noorem vend Enn.

Kodus sõnab noorem vend sarkastiliselt vanemale vennale: «Kas Sina, Raimond, oled siis nüüd ka meie «vabastaja»?»

Just viimane seik pani mõtisklema, kas Valgre-nimeline metsavend ikka eksisteeris. Aastal 1992, mil film valmis, polnud seda võimalik kontrollida. NKVD arhiivimaterjalid polnud veel avalikku arhiivi jõudnud, teave metsavendadest ja vastupanuliikumisest oli vähene. Nüüd, pea 20 aastat hiljem, võime arhiividokumentidele tuginedes tõdeda, et Valgre-nimelist metsavenda ei eksisteerinud.

Ent kuidas oli tegelikult? Raamatu «Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988» 3. köites leidub meid huvitavale Valgre nimele kaks vastet.

Esimene räägib Valgrest, kes oli arreteeritud, viibis Norilskis ja oli helilooja Raimond Valgre vend. Andmed saadud L. Kadalipult. Teine kirje samal lehel mõni rida allpool edastab andmeid Enn Johannese p. Valgrest, sündinud 1918 Paides, arreteeritud 18.11.1944 Tallinn-Nõmmel Kaevu tänav 8–2.

Eelmainitud segadused ärgitasid uurima, kes oli siis õigupoolest Raimond Valgre vend ja miks ta sattus Nõukogude võimu hammasrataste vahele.

Poliitilistel põhjustel süüdimõistetute operatiiv-teatmekartoteegi kaardil on kirjas, et Enn Valgre oli parteitu, töötas arreteerimise hetkel 18.11.1944 ehitustrusti nr. 1 ametnikuna, täpsemalt selle organisatsiooni varustusagendina.

Arreteeriti kontrrevolutsioonilise tegevuse eest §58-1a alusel ja paigutati pärast eeluurimist Patarei vanglas ENSV NKVD vanglasse nr. 2 (Ülemiste ehk Lasnamäe vangla).

Üllataval kombel pole Riigiarhiivis hoiul olev uurimistoimik jõudnud laiemasse avalikku käibesse. Seda pole rohkem kasutatud kui Memento represseeritute nimekirjade koostamisel. Ometi leiab sealt üsnagi hämmastavaid ja huvipakkuvaid fakte Raimond Valgre noorema venna käekäigust sõja ajal.

Mingil määral on see sarnane Punaarmees Raimondit painavate pidevate tervisehädadega. Ka Enn Valgre oli Saksa armees tervisehäiretega kimpus. Sellele lisandus ilmsesti sõdurielu frustratsioon, mis päädis katsega enesevigastuste abil armeest pääseda.

Ent arstid kõrvaldasid tervisehädad ja mees kuulutati ikka taas ja taas riviteenistuskõlblikuks.

Kõige ehedamalt annab Enn Valgre sõjaaegse käekäigu edasi ülekuulamisprotokoll, mis dateeritud juba kuupäevaga 11. november 1944.

Valgre sada tõbe

Alljärgnevalt Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ülekuulamise protokoll süüaluse Enn Johannese p. Valgre tunnistusest (muutmata kujul):

«Küsimus: Mis ajal Teie astusite vabatahtlikuna saksa sõjaväkke ja kaua Teie teenisite sõjaväes?

Vastus: Mina astusin vabatahtlikuna saksa sõjaväkke 15. oktoobril 1941. a. ning mind määrati Eesti Julgestusgruppi reamehena, kus teenisin kuni 1944. a. märtsikuuni.

Küsimus: Kus frondi osadest Teie väeosa võttis lahingutest osa ja missugused ülesanded olid Teie väeosadel?

Vastus: Algul kaks kuud pidas meie kompanii raudtee ja ladude valvet partisaanide vastu, siis mina haigestusin kopsupõletikku ja olin haiglas kaks kuud. Peale tervenemist mind määrati sama väeossa, mille ülesandeks oli ladude valvamine. Kuu aega olin saksa väeosa juures ja siis haigestusin plekilisse soojatõppe ning lamasin haiglas viis kuud.

Peale paranemist määrati mind tagasi eesti julgestusgrupi juure, kus pidasime laske- ja lõhkeaineladude valvet Leningradi oblastis Ussaki küla juures. Seal teenisin umbes neli kuud ja jaanuari kuul 1943. a. läksin Tartu haigla, kus tehti minule veresoonte operatsioon. Haiglas ja puhkusel olin kuni maikuu lõpuni 1943. a. ja siis saadeti mind Narva tagavara pataljoni, kus tegime igasuguseid juhuslikke töid.

Tagavara pataljonis olin kuni juuli kuuni 1943. a. ja siis tegin omale jalgadele põletishaavu, mille tagajärjel saadeti mind Tartu haigla. Haiglas avastati, et põletishaavad olid minu oma tehtud ja sellepärast määrati mind üheks kuuks karistuskompaniisse Pihkva lähedusse.

Karistuskompaniis olin ligemale kuu aega ja siis külmasid minu jalad ära ja mind saadeti Riiga haigla. Riias haiglas olin 12. märtsini 1944. a., kus mind määrati Narva frondile, kuid mina Narva ei läinud, vaid sõitsin Tallinna.

Tallinna jõudes otsustasin mitte frondile minna, vaid sõita ära Rootsi. 30. märtsil 1944. a. ühes 14 inimesega tahtsime sõita Loksalt Rootsi, kuid merel võeti meid saksa vahilaevade poolt kinni ja toodi Tallinna tagasi, kus viidi meid SD poliitilisse politseisse.

Küsimus: Missugused ülesanded olid Teil 1941. a., kui Teie eesti julgestusgruppi teenistusse astusite?

Vastus: Julgestusgruppi astudes, saadeti meid Volossovosse, kus tehti meile rivi õppust 2 nädalat ja peale seda saadeti mind valveteenistusse diversantide ja partisaanide vastu.

Küsimus: Teie teenistusajal eesti julgestusgrupis valvepidamisel raudteel ja sõjamoona ladude juures tuli Teil lahinguid pidada partisaanidega?

Vastus: Minu teenistusajal eesti julgestusgrupis valvepidamisel raudteel ja sõjamoona ladude juures ei olnud meil lahinguid partisaanidega.

Küsimus: Millal ja kes peale Teie tahtsid veel sõita Rootsi?

Vastus: Mina tahtsin sõita Rootsi 30. märtsil 1944. a. Minuga ühes tahtsid sõita veel peale minu 13 inimest naisi, lapsi ja mehi. Kõiki inimesi ma ei tea, neid isikuid, kes tahtsid Rootsi sõita, kuid mäletan kedagi Kulli-nimelist, keda hüüti direktoriks.

Siis oli veel sõjaväelasi ja mobilisatsiooni alla kuuluvaid isikuid, kellede nimesid ma ei tea, kuid kui neid isikuid ma kohtaks, siis tunneks ma neid kindlasti ära.

Paadi omanik, kes meid pidi üle Soome lahe Rootsi viima, oli keegi Pisi-nimeline, kes sakslaste poolt sai maha lastud.

Ülekuulamise protokoll on minu sõnade järgi õieti kirjutatud ja minu poolt läbi loetud.
E. Valgre /allkiri/

Ülekuulamise viis läbi ENSV RJRK 2. osakonna 3. jaoskonna vanemoperatiivvolinik Truberg.»

Hilisemates ülekuulamisprotokollides täpsustati detaile, kuid põhiosas jäädi esimeste ütluste juurde.

Põgenes vanglast

Ilmnes, et sakslased määrasid Enn Valgrele 4,5 aastat vanglakaristust. Karistust kandis ta Tallinna Keskvanglas, kust vabanes 20.09.1944, kui Punaarmee pealetungi ajal puhkes vanglas korralagedus. Teda ja veel umbes 20 inimest lasi ebaseaduslikult ja salaja tagaukse kaudu välja üks eestlasest valvur.

Julgeoleku koostatud kartoteegikaardilt on nähtav, nagu eespool juba kirjas, et pärast kohtuotsust 29.05.1945 viidi Enn Valgre Patarei vanglast vanglasse nr. 2, ilmselt Lasnamäe tapivanglasse.

Sealt läks teekond NSVL NKVD Norilski laagrisse asukohaga Molotovski jaamas. Enn Valgre vabanes tööpäevade arvelt Norillagist 08.12.1952.

Tore turutööline

Juhus viis siinkirjutaja aga ootamatult neile Enn Valgre jälgedele, mis jäänud pärast tema vabastamist kinnipidamiskohast.

Ajakirjale Tuna kaastööd teinud Anne Lange isa oli Nõmme turul 1960. aastatel Enn Valgre tööandja.

Anne Langele meenus lapsepõlvest, et ETKVLi Nõmme osakonna kontorit, väikest puumaja Nõmme turul kutsuti omavahel Villa Hortensiaks. Seal oli sisseehitatud pliit, millega ruumi köeti. Pärast tööd käis aga pliidi soemüüri taga üsna vilgas Lutsu-tagahoovilik seltsielu. Seal oli ka nari, kus magada. Lapsepõlvest on Anne Langele meelde jäänud arvuti Felix isa töölaual, pitskardinatega töötuba ja pliidilt alatasa tõusnud hõrgud söögilõhnad.

Vestluses Anne Lange ema Leida Langega ilmnes, et Enn Valgre oli nende juureski sage külaline. Vähemasti kord kuus astus Enn Valgre nende juurest läbi, oli mõnus vestluskaaslane.

Leida Lange ei olnud samuti midagi kuulnud metsavend Enn Valgrest, küll aga teadis ta tema stalinismiaegsest vangistusest ning hilisemast tööst Nõmme turul, kus ta oli transporditööline.

Enn olnud tore mees, kes oli küll napsulembene, kuid hoolis väga oma emast Lindast. Leida Lange jutust selgus Enn Valgre abivalmidus. Kui oli aeg ehitada nende Nõmme kodule ümber piirdeaed, lõi Enn Valgre kõhklematult oma abistavad käed külge.

Leida Langele meenus ka see, et Enn Valgre käis aeg-ajalt Raplas oma tütrel külas. Enn Valgre oli nimelt jõudnud ka abieluranda, kuid kooselu purunes ja tütar jäi ema juurde ning käis Raplas koolis.

Ei varastanud

Sama vestluse käigus suunas Leida Lange mind täiendavate küsimustega Helmi Kanguri poole. Siinkohal jõuame küll kaude loo alguses mainitud metsavendluse juurde. Ilmnes, et Helmi Kangur oli Viljandimaa Uno Särevi, kuulsa Viljandimaa metsavendade salga liige oktoobrist 1944 kuni oktoobrini 1947.

Viimane oli ka Enn Valgre töökaaslane Nõmme turu päevil, töötas seal peakassapidajana.

Helmi Kangur lisas eespool kirjeldatud Enn Valgre iseloomuomadustele veel positiivseid jooni nagu ausus ja usaldusväärsus – tegeldes kassaga, polnud tal kunagi kartust, et midagi võiks Enn Valgre pärast kaduma minna.

Rahaküsimuses võis Enn Valgret usaldada. Ta võis inkassaatorile mõeldud kassarahad rahumeeli kotiga lauale jätta ja ruumist ära käia, kartmata, et Enn Valgre juuresolekul sellest ükski kopikas kaduma võiks minna.

Tunnistas end ise vangi

Paraku tuleb tunnistada, et Enn Valgre ausus tõi tema ellu kaasa pikad Siberi-aastad.

Riikliku julgeoleku puhul võivad sagedasti ka toimikute kaaned olla kõnekad, tähtsat informatsiooni sisaldavad. Enn Valgre NKGB uurimistoimiku kaanel on punase pliiatsiga lisatud üks tähelepanuväärne märge. Venekeelne lühend – б/св. Lahtiseletatult on tegemist venekeelse lühendiga – без свидетелей – ilma tunnistajateta.

Tõepoolest, kui hakata uurima Enn Valgre uurimistoimikust tunnistajaid, siis neid sealt ei leia. Sisuliselt pandi mees kinni iseenda tunnistuste põhjal.

Enn Valgre oli jäänud pärast Raimond Valgre surma ainsaks pere meeshingeks ning ta mitte ainult ei hoolitsenud ema eest, vaid toetas teda ka materiaalselt.

Ka see hoolivus, mida rõhutasid teda tundvad isikud, on üles leitav sellestsamast NKGB uurimistoimikust.

Enn Valgre arreteeriti Nõmmel Kaevu t. 8–2 18.11.1944.

Arreteerimise juures viibis ema Linda. Sellistel puhkudel kuulus täitmisele ka arreteeritu ankeet. Enn Valgre puhul on täidetud küll ema ja perest lahus elava isa lahter, kuid õdede-vendade lahter on jäänud tühjaks.

Tõsi, ülekuulamiste käigus lisandusid sinna ka õde Eevi ja punaarmeelasest venna Raimondi andmed. Paraku ei mõjunud punaarmeelasest venna olemasolu karistust kergendava ega pehmendava asjaoluna.

Nõukogude korra karistusmäär osutus karmimaks Saksa okupatsioonivõimude karistusest deserteerimise eest. Sakslaste poolt antud 4,5 aastat versus 10 aastat vabaduskaotust Nõukogude võimu määratuna.

Milline võiks olla selle üksikjuhtumi laiem kõlapind? Paradoksaalsel kombel käib ikka veel keskustelu teemadel, kas natsismi ja kommunismi kuritegusid tuleks hukka mõista võrdväärselt.

Paraku kulgevad need arutelud visalt, sest kaalukausil on Saksa ning Nõukogude okupatsioon ja sellele järgnenud anneksioon. Ühe puhul on tegemist sõja kaotajate, teise puhul võitjatega.

Pole vist kahtlust, kummale poole kipuvad kaaluvihid libisema, kui asutakse neid kuritegelikke süsteeme vaagima. Ent kõrvale tuleks jätta sõja skoor kui niisugune ning keskustelu keskmesse peaks jõudma inimesed, nende saatused kuritegelike süsteemide raames. Siis ühtlustuksid iseenesest ka kaalunäitajad ja kaaluvihid – ei kipuks kalduma ei ühes ega teises suunas.