Donald Trump ja Vladimir Putin G20 kohtumisel Hamburgis.

FOTO: SCANPIX

Selle asemel et jälgida USA presidendi Donald Trumpi säutse ja kuulutada viimsetpäeva, võiks säilitada kainet meelt ja jälgida kas või numbreid, kuidas meie suur liitlane panustab jätkuvalt ja aina rohkem Euroopa julgeolekusse, kirjutab endine välisminister (2014–2015), riigikogu väliskomisjoni aseesimees Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond).

Rahulik. Tundliku, aga külma närviga. Järjekindel. Usaldusväärne. Umbes nende sõnadega iseloomustas üks minu välisministrist kolleeg mulle Eestit 2015. aasta mais Istanbulis, kus me NATO välisministrite kohtumisel oma riiki esindasime.

Eestit on hinnatud hea partnerina, sest me ei lähe ka keerulistes olukordades ähmi täis ja ülemäära ärevile, vaid suudame säilitada ratsionaalse mõtlemise ja asuda esimese asjana keerulisest olukorrast väljapääsu otsima. Kui mõnest masina osast kostub kriginat, siis me ei anna kätega vehkides hoogu juurde, et sellega raginaga vastu puud panna, vaid teeme plaani, kuidas asjad korda teha. 

Meil on olnud USA ja Euroopa vahel pingelisi aegu ja neist on alati suudetud välja tulla.

Justnimelt too plaani osa on puudu enamikus viimastel nädalatel kodumaistes portaalides ilmunud arvamustes, mis nagu tigedast herilasest nõelatuna kirjeldavad NATO tippkohtumise eel sisuliselt sündinud faktina Eesti/Euroopa ja USA liitlassuhete halvenemist, kutsuvad sisuliselt üles meie senist julgeolekupoliitikat põhjalikult üle ja ümber vaatama. Lisame siia USA ja Venemaa presidentide Donald Trumpi ja Vladimir Putini kavandatud kohtumise, mille eelreaktsioonide järgi tundub, nagu olekski viimnepäev käes. Selliselt üles köetud kired võivad aidata küll jahedat suveilma üle elada, aga praktilises mõttes on mõistlikum säilitada rahulik meel. 

Erimeelsused pole esimest korda

Muidugi pole Atlandi-ülesed suhted praegu probleemivabad. Pärast pahandust G7 viimasel kohtumisel hoogu juurde saanud kaubanduspinged alles kerivad. Kliimapoliitikas on USA president valinud Euroopast erineva tee. Iraani tuumaleppe küsimuses on Euroopa Liidul ja USA presidendi administratsioonil eri arvamused. Kõike seda vaadates tasub aga meeles pidada kahte asja. 

Esiteks – suur osa nimetet konarustest on ajaloos varem mingil moel läbi elatud. Meil on olnud USA ja Euroopa vahel pingelisi aegu ja neist on alati suudetud välja tulla.

Paljudel on meelest läinud, et 2002. aastal otsustas tollane USA president George W. Bush kehtestada kuni 30-protsendilised tollitariifid imporditavale terasele. Sellele järgnes terav rahvusvaheline reaktsioon.

G7 riikide juhtide kohtumine Kanadas, mis on pakkunud palju kõneainet.

FOTO: SCANPIX

2004. aastal kehtestas aga USA eksporditoetuste vastu protestinud Euroopa Liit omalt poolt lisatollid kokku 44 USA kaubagrupile. Tolgi korral oli põhjenduseks soov kaitsta oma riigi tööstust, oma valijaid. Vastastikusest tariifide sättimisest jäid kaotajaks lõpuks mõlemad. Pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) sekkumist tariifid tühistati. 

Teiseks – konarused, mis Euroopa ja USA suhetes on, seisavad Ameerika Euroopa-suunalisest julgeolekupoliitikast lahus. Millel see veendumus tugineb? Ühelt poolt kõige värskemalt kinnitatud USA julgeoleku- ning kaitsestrateegiale ja teiselt poolt reaalsetele sammudele. 

Ameerika panus aina suureneb

President Trumpi uus Rahvusliku Julgeoleku Strateegia vajab küll põhjalikumat tähelepanu kui tema emotsionaalsed säutsud, aga ilma sellesse strateegiasse süvenemata on USA julgeolekupoliitika kohta kaugeleulatuvate järelduste tegemine nagu ilma kasutusjuhendit läbilugemata teleskoobi kokku panemine. Võib-olla läheb täppi. Aga võib-olla ei lähe ka. 

Trumpi julgeolekustrateegia ei jäta kahtlust, et USA näeb Euroopat (täpsemalt – tugevat ja vaba Euroopat, nagu strateegias seisab) pikaajalise olulise liitlase ja partnerina, Venemaad ja Hiinat enda kõige suuremate vastastena.

«Ameerika Ühendriigid jäävad tugevalt pühendunuks Euroopa liitlastele ja partneritele. Vabadest ja iseseisvatest riikidest koosnev NATO on üks suuri eeliseid konkurentide (competitors) ees ja USA jääb pühendunuks Washingotni lepingu 5. artiklile.»

Kahe aastaga peaaegu kahekordistuks USA maksumaksjate panus konkreetselt Euroopasse suunatud heidutusele.

Kaitsestrateegia läheb veel konkreetsemaks, viidates Hiinale ja Venemaale kui revisionistlikele võimudele, kellega seisab ees «pikaajaline ja strateegiline võistlus» ning kes «kujutavad USA julgeolekule ja jõukusele peamist väljakutset». Oma väljakujunenud liitlaste ja partnerite võrgustikku nimetab USA värskes kaitsestrateegias «üleilmse julgeoleku selgrooks». 

Aga vaatame paberile pandud strateegiale lisaks ka numbreid. 

Euroopa julgeoleku parandamiseks mõeldud heidutuse tagamise initsiatiivi (EDI – European Defense Initiative) USA-poolne eelarve oli mullu 3,4 miljardit dollarit. Sel aastal on Trumpi valitsemisajal EDI eelarve kasvanud 4,7 miljardini. 2019. aasta esialgse ettepaneku järgi kasvaks Euroopas heidutuse tagamise eelarve 6,5 miljardi dollarini.

EDI vahendidest rahastatakse USA vägede paiknemist NATO idaserval.

FOTO: SCANPIX

Teisisõnu – kahe aastaga (mille sisse jäävad ka kõik omavahelised konarused, millest eespool juttu oli) peaaegu kahekordistuks USA maksumaksjate panus konkreetselt Euroopasse suunatud heidutusele. Aga meil siin loetakse numbrite asemel säutse ja kirjutatakse lugusid sellest, kuidas USA peale ei saa enam loota ja kuidas peaksime oma julgeolekupoliitikas revisjoni tegema. 

Trend on pöördunud

Siim Kallas kirjutas juuni lõpul, et  kaubanduslikule vastuseisule kompromissi otsimisele lisaks peaks Euroopa poliitikute jaoks teine oluline mõttekoht olema kaitsekulutuste tase. Ameerika kulutused kaitsele on jätkuvalt suhteliselt palju suuremad kui liitlastel. 

USA julgeolekuanalüütik Anthony Cordesman toob oma värskes raportis välja, et kui võrrelda NATO suuremate liitlaste  2017. aasta numbreid, kulutab USA kaitsele endiselt 10 korda (mitte protsenti) rohkem kui Prantsusmaa, 12 korda rohkem kui Suurbritannia, 14 korda rohkem kui Saksamaa, 24 korda rohkem kui Itaalia. Kui arvata maha USA kulud tuumarelvastusele, sisemisele kaitsele, veteranidele, on ülejäänud USA kaitsekulutused ikkagi rohkem kui 600 miljardit dollarit.

Briti sõdurid patrullimas.

FOTO: SCANPIX

Üle 70 protsendi kogu NATO eelarvest tuleb siiani ühe riigi maksumaksjate panusest. USAst. Just see saab olema järgmisel nädalal toimuval NATO tippkohtumisel kõige tõsisem küsimus. Me võime olla kriitilised president Trumpi stiili üle (ning siingi tasub meeles pidada, et etteheited Euroopa madalate kaitsekulude kohta pole mitte Trumpi leiutis, vaid olid pidevalt kõneks ka eelmise USA presidendi administratsiooni ajal, Trumpi esitusstiil on lihtsalt oluliselt jõulisem ja reljeefsem), aga kuniks Euroopa ei ole oma kaitsekulutusi lubadustega kooskõlla viinud, on tal sisuliste etteheidete tegemisel paraku õigus. 

Pärast Krimmi annekteerimist ja Venemaa alustatud sõda Ida-Ukrainas leppisid NATOsse kuuluvad riigid Walesi tippkohtumisel kokku, et kümne aastaga tõstetakse kaitsekulud kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ka nendes NATO riikides, kus see vahepealsetel rahulikel aastatel tegemata on jäänud. Veel aasta tagasi oli selliseid riike, kes lubatud minimaalse kaheprotsendilise taseme täitsid, ainult viis (USA, Eesti, Kreeka, Poola, Suurbritannia). 2018. aastal juba kaheksa (lisaks Läti, Leedu ja Rumeenia). 

Trend on lõpuks pöördunud positiivseks. Reaalne võime vastata ohtudele kõikidest strateegilistest suundadest kasvab. Kiire reageerimisvõime paraneb. Kanada ja NATOsse kuuluvad Euroopa riigid on 2015. aastast alates kasvatanud kaitsepanust 87 miljardi dollari jagu.

Panustamine Euroopa enda kaitsevõime tugevdamisse (ja loomulikult iga riigi enda võimekusse) on oluline, aga seegi töötab lõpuks kõige paremini USA kaitsevõimega koos.

Tõsine mõtte- ja arutelukoht on siin ka Eesti jaoks. Meie kaitskulutuste tase (praegu 2,17 protsenti SKTst) on lähtunud reaalsest vajadusest ja teadmisest, et peame oma riigi julgeoleku kaitsmise jaoks ise tegema kõik, mis vajalik ja me endi võimuses. Täna ütlevad Eesti enda eksperdid, et kui tahame järjel püsida, peame kaitsekulutusi tõstma 2,5 protsendini. Kui see on vajalik, et täita lüngad, mis võivad kriitilises olukorras kujuneda otsustavaks, siis tuleb selleks valmis olla. 

Ainus varuplaan

Eesti pikaajalistes huvides ei ole Ameerikast ärapöörav Euroopa või vastupidi. Meie huvides on hästi toimiv ja tugev Atlandi-ülene suhe. Suhe, mis on tegelikult ju nii loomulik, sest tugineb ühesugusel arusaamal demokraatlikust ühiskonnakorraldusest, sarnastel väärtustel, ühesugusel arusaamal julgeolekust. 

Kaitsekulutustesse lubatud mahus panustamine on kallis. Muidugi. Aga nõustuda tuleb nendega, kes ütlevad, et Euroopa kaitsmine USAta jääb olema alati kallim kui Euroopa kaitsmine koos USAga. Panustamine Euroopa enda kaitsevõime tugevdamisse (ja loomulikult iga riigi enda võimekusse) on oluline, aga seegi töötab lõpuks kõige paremini USA kaitsevõimega koos. Nii on meie jaoks transatlantiliste suhete tervise parandamine ja kahepoolsete, administratsioonist kaugemale ulatuvate suhete tugevdamine ainus varuplaan, mis meil olla saab.