NSVLi pass.

FOTO: Peeter Langovits

Ajaloolasse Indrek Paavle sõnul aitas Eesti NSV elanikele kiirkorras punapasside andmine saata Siberisse sadu massiküüditamisest pääsenud inimesi, rääkimata muudest poliitilistest repressioonidest. Postimees.ee avaldab kokkuvõtte Paavle värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna ilmunud esseest.

Artikkel jätkab eelmises Tunas alanud sovetliku passirežiimi käsitlemist, keskendudes passirežiimi kehtestamisele Eesti NSVs aastatel 1945-1947 ning nn «passirežiimi kindlustamisele» järgnevatel aastatel.

Uurimuse peamiseks allikalise baasi moodustavad seni vähest kasutamist leidnud NKVD, Mgb ja MVD, miilitsavalitsuse ja passiosakonna aruanded ja statistilised kokkuvõtted.

1930. aastate algul NSV Liidus kehtestatud siseriiklike passide ja elukoha kohustusliku registreerimise mehhanism, nn ühtne passisüsteem, püsis peaaegu muutumatuna läbi kuue aastakümne.

Eesti NSVs kehtestati passisüsteem pärast sõda kolmes järgus: 1945. aastal pasportiseeriti linnarahvas, 1946. aasta sügisel piiritsooni elanikkond ning 1947. aasta sügisel ülejäänud maapiirkonnad.

Koos Läti ja Leeduga moodustas Eesti NSV Liidus erandi, kuna mujal toimus üldine pasportiseerimine 30 aastat hiljem.

Järgnevatel aastatel käis rutiinse tööna pidev «passisüsteemi kindlustamine», mis kujutas endast mahukat abinõude plaani. See hõlmas elanikkonna pidevat kontrollimist, arvestuse pidamist inimeste liikumise ja asukoha kohta ning passirežiimi rikkumiselt tabatud inimeste karistamist.

Passisüsteem rakendati režiimi seisukohalt edukalt poliitiliste repressioonide teenistusse ning selle võimalusi kasutades saadeti Siberisse sadu massiküüditamisest pääsenud inimesi.

Sadu inimesi pandi vangi ja saadeti välja, kuna nad üritasid režiimi reegleid rikkudes kaasa rääkida oma elu- või töökoha valikul.

Sõjajärgsel sovetiperioodil, aastatel 1944 – 1941, määrati Eesti NSVs «passirežiimi rikkumise» eest hinnanguliselt 5000 kriminaalkaristust, millele lisandub 400 000 administratiivasja.

See tohutu hulk demonstreeris režiimi «valmisolekut» oma elanikkonda totaalselt kontrollida.

Eesmärkide saavutamisel polnud süsteem edukas. Migratsiooni kontrolliti suurte lünkadega ning kuritegevuse ohjeldamine kukkus läbi.

Vaatamata suurele potentsiaalile oli süsteem vähetõhus, takerdus bürokraatiasse ja tegeles arvepidamisega pisiasjade üle.

Sellele vaatamata hoidis passisüsteem oma olemasoluga inimesi kammitsas ja hirmu all ning distsiplineeris kodanikkonda.