Pilt on illustratiivne.

FOTO: SCANPIX

Kasvatusteadlane Maie Tuulik leiab Postimees.ee arvamusloos, et numbriliste hinnete kaotajate välja toodud puudused meie haridussüsteemis saab edukalt kõrvaldada numbreid endid hülgamata.

Üleskutse loobuda numbrilistest hinnetest kõlas Eestimaal juba möödunud sajandi alguse kooliuuendusliikumises. Miks numbriline hindamine ikkagi alles jäi? Peeter Põllu, tollase juhtiva haridusteoreetiku põhjendus oli järgmine:

«Numbrite süsteemi koolis hoiab püsti ennekõike kontrollitarvidus. Numbrid on niihästi lastevanematele ja lastele kui ka õpetajatele ja koolivalitsusele abinõuks saada pilti sellest, kuidas edeneb laps koolinõuetele vastavalt ja kuidas üldse töötab kool.

Meie aja koolid on massikoolid, kus igas klassis õpib 30–50 last, terves koolis mitusada. Algklassides on igal klassil oma õpetaja, kes tunneb kõiki õpilasi küllalt hästi.

Sootuks teine on lugu seal, kus õpetaja õpetab terves hulgas klassides ühte või paari ainet. Siin läheb tarvis abinõu, mis võimaldaks üksikuid nähtusi hõlpsasti ja ruttu hinnata ja üle vaadata ning ruttu ja arusaadavalt otsust edasi anda. Selleks on kindla tähendusega number kõige sündsam, aga ka jõudu kokkuhoidvam märk.

Õpilasele ütleb number, mil mõõdul ta vastab sellele, mida nõuavad õpetaja ja kool talt edasijõudmise, usinuse, tähelepanu ja korra suhtes. Number, mis ilmub tunnistusele, hoiatab mahajääjaid ja hooletuid, manitsedes jõudu kokku võtma, vaigistab ja rahustab neid, kes vaeva näinud. Niisamuti kuulutab number vanematele, kas kool on lapsega rahul.»

Nõukogude Venemaal seevastu kaotati 1918. aastal õppeedukuse arvestamise pallisüsteem ja keelati igasugused eksamid.

Hindamise peavorm oli suuline ja kirjalik iseloomustus, milles õpilase tööle anti jaatav või eitav hinnang. 1920. aastail hakkasid õpetajad kohapeal ikka sagedamini kasutama 4-pallilist sõnalist hindamissüsteemi ja 1935. aastal kehtestati õpilaste edukuse hindamise viis sõnalist astet. 1944. aastal asendati need numbriliste hindepallidega.

Minu küsimus neile, kes tulihingeliselt võitlevad numbriliste hinnete vastu - kas tõesti peame me sadakond aastat hiljem läbima sama tee?

Präänikhinne

Hindamine on õpetaja abivahend konkreetsete laste suunamisel. Hinne võib õpetaja käes muutuda nii piitsaks kui präänikuks. Ma ei ole nõus Tiiu Kuurme väitega, et hinnete panemine iseenesest on meelevaldne akt.

Kui hindamise eesmärk on konkreetsete õppetöö tulemuste üle arvestuse pidamine, on hindamise põhinõue objektiivsus - st kõiki tulemusi tuleb hinnata ühesugustest kriteeriumidest lähtuvalt.

Hindamiskriteeriumiks on eesmärgid, standardid, milleni õpilased peavad jõudma, millest aru saama, mida selgeks õppima. Standardid ei tohi olla nii kõrged, et on jõukohased vaid tippudele.

Õpilastel ei tohi tekkida uppuja tunnet, nii nagu see meie ülekoormatud programmide juures siiski kipub olema.

Põhiõppeainete põhiteadmised peavad olema jõukohased kõigile selle koolitüübi õpilastele. Mida vanemaks saab laps, seda rohkem peaks tal olema võimalusi valida alternatiivsete programmide ja standardite seast.

Ärgem unustagem, et hinne (mõnikord ka halb hinne) on sageli präänikuks nii lastele kui lastevanematele!

Kui hindamise eesmärk on aga õpilaste ergutamine, tema enesetunnetusliku arengu suunamine, siis on hindamise kriteerium lapse tegevusprotsess ja arengutase. See tähendab, et hindamise põhinõue on kõikvõimalike subjektiivsete tegurite arvestamine. Oluline on mõista, et seda saab teha ka numbriliste hinnetega.

Tuleb tunnistada, et läbi aegade on koolis regulaarse hindamisega väärtustatud vaid ühte kitsast koolielu valdkonda - õppetöö tulemusi.

On ilmselge, et ka õpilaste suhtumiste ja soovitavate käitumisharjumuste kujunemine nõuab igapäevast ja pidevat reageerimist, tähelepanemist ja hindamist.

Halvim on õpetaja ükskõiksus, s.o hindamise puudumine.

Õpetaja põhiline tegutsemisplaan peaks olema ühesuunaline - näha ise ja aidata lapsel näha oma tugevaid külgi.

Kontrollija, puuduste võimendaja, eksimustele reageerija ja karistaja asemel peaks koolis olema lapse julgustaja, toetaja, abistaja, suunaja.

Ent kõik see ei tähenda, et numbrilised hinded on algelised ja primitiivsed või et «Ameerika moodi» kujundav hindamine peaks traditsioonilise hindamise meie koolist välja tõrjuma.