Performance georgi lintidega.

FOTO: VALENTYN OGIRENKO/REUTERS

Mõni aeg tagasi pidin esinema mundrikandjate ees, rääkides Venemaa mõjutustegevusest. Auditooriumis viibis ka veidi käredama temperamendiga tegelasi, kes pausi ajal üritasid vähendada Vene propagandarelva olulisust. «Need on ju kõigest sõnad» ja «See on ju vaid propaganda» kõlasid nende argumendid.

Ühest küljest võib täiesti mõista, et neile, kes on harjunud liigutama tanke ja hoidma käes relva, võivad vastaspoole sõnad tunduda tühisena. Sõnad ei tapa. Las nad räägivad.

Teisalt ehk tõesti minusugune sotsiaalteadusliku taustaga tegelane, kes peamiselt töötab sõnaga, dramatiseerib asju üle. Otsib iga väljaütlemise taga mingeid suuremaid skeeme ning annab sõnadele suuremat kaalu kui väljaütleja ise seda mõtlebki.

Loengu jätkudes sain kuulajatega ühele lainele, kui hakkasin kasutama rohkem nendele igapäevasemaid sõnu. Rääkisin meeskonna ehitamisest (team building – ingl k), ilma milleta militaarses keskkonnas kuidagi hakkama ei saa. Võrdlesin seda riigi ja rahvuse ehitamisega (state building ja nation building) ning kõik asetus omale kohale.