Enamasti jätan veebis kommentaarid vahele. Ent kui suhteliselt lihtsa ülesehitusega lugu pälvib sadu arvamusi – ja sealjuures üllatuslikult sisukaid –, tuleb teha erand ja tagasiside põhjalikumalt läbi lugeda.
Nii juhtus artikliga sellest, miks paljud inimesed leiavad, et 20 aastat tagasi oli nende pere materiaalne olukord parem kui täna.
Peab paljude lugejatega nõustuma, et 1991. aasta olukorda 2011. aastaga statistika alusel võrrelda on suhteliselt tänamatu ülesanne – seda hoolimata tänavu eelseisvast taasiseseisvumise juubelist. Kui 1980ndate lõpul püsis Nõukogude majandus stagnaaja inertsist veel suhteliselt stabiilne, siis 1991 oli väga segane üleminekuaasta – tarbijahinnaindeksi kasv Eestis 250 protsenti. Järgmisel aastal jõudis inflatsioon üle 1000 protsendi, hakates aga seejärel järsult langema.
Talongid, ebakindlus, defitsiit, sularahakriis ja FIMidel pöörlev varimajandus aitavad toonast Eesti elu ilmselt paremini mõista kui praegu kättesaadavad näitajad, et paar sokke maksis 1991. aastal keskmiselt 5,51 rubla ja keskmine kuupalk oli tol aastal Eestis 705 rubla. Tegelikkuses ei pruukinud neid sokke poes ollagi. Samas polnud jahedal aastaajal paljasjalgseid, sokkideta kaaskodanikke tänavapildis kindlasti mitte rohkem kui nüüd.
Kui sügisel valmiva inimarengu aruande tarvis tehtud Emori küsitluse põhjal leiab 41 protsenti Eesti elanikest, et 20 aasta eest oli nende pere materiaalne olukord praegusest parem, on see siiski üllatavalt suur arv. Ma ei tea, kui täpselt vastanud 20 aasta tagust olukorda meenutada püüdsid – võimalik, et tegemist on pigem osa inimeste üldisema meeleoluga, et enne oli elu parem.
Praegused raskused on kõigil värskemalt silme ees, äsja on läbitud mitmeaastane masu, eriti kõvasti on meeleolu kindlasti räsinud tööpuudus – nähtus, mis veel Nõukogude aja lõpulgi oli meil peaaegu tundmatu. Eluasemekulud olid toona stabiilselt pisikesed – vähemalt neile privilegeerituile, kellele ühiskond kortereid jagas. Elementaarne eksistents oli paljudele kindlamalt tagatud, aga sellegi pisku eest tuli sabatades kaaskodanikega võitlust pidada.
Tegelikult on 1991. aasta võrdlusbaasina ka sellepärast kõikuva väärtusega, et toona oli ühiskond täis entusiasmi muutuste suhtes, mis tundusid nii uued ja põnevad. Vabaduste lisandumine kompenseeris suuresti materiaalsed raskused ning selles mõttes oli tegu ühe väga optimistliku perioodiga. Kui hakkaksime praegust seisu võrdlema näiteks 1986. aastaga, kui seisak oli haripunktis, võiksime vast saada hoopis teistsuguse tulemuse.