Venemaa jalgpallikoondise peatreener Stanislav Tšertšessov rõhutas, et tema võistkonnaliikmed on nagu sõdurid, kes kutsuti armeesse. Just niimoodi mõistetaksegi Putini Venemaal suurvõistlusi. Need on väikesed võidukad sõjad niikaua, kuni pärissõda ei suudeta pidada. Sõjana mõistab seda ka Vene ühiskond, kes on juba viimase kuu omadele kaasa elanud ja seetõttu ei ole märganud näiteks valusat pensionireformi ja muud sarnast riigis toimuvat.
Kremli projekt toimib edukana ka väljaspool Venemaad. Mõni naiivitar on leidnud, et suur väliskülaliste hulk viib Venemaa liberaliseerumiseni ja positiivsete muutusteni. Paraku teame Venemaa ajaloost juba näiteid üritustest, mis on toonud küll kohale suure hulga välismaalasi, ent millele pole järgnenud mingeid muudatusi, näiteks 1980. aasta suveolümpiamängud. Kindlasti aitab jalgpalli MM mõjutada aga Venemaa kuvandit tavaliste eurooplaste ja lõunaameeriklaste seas, sest tuhanded Johnid, Güntherid, Diegod ja Paolod naasevad kodumaale tõdedes, et asjad Venemaal pole sugugi nii hullud ja et lääne meedia on loonud ebatäpse pildi.
Venemaa külalistele on olnud see MM tõeliselt nauditav – kuritegevus null, transport toimib ideaalselt, märatsevaid jalgpallihuligaane ei paista olevat. Ka ühtegi asotsiaali, kerjust egai hulkuvat koera ei ole Venemaa tänavatel, vähemalt selle kuu aja jooksul. Kõigi fännide hinnangud, kellega Postimehe ajakirjanikud on vestlenud, on olnud ülivõrdes.
Johnid, Güntherid, Diegod ja Paolod naasevad kodumaale tõdedes, et asjad Venemaal pole sugugi nii hullud ja et lääne meedia on loonud ebatäpse pildi.