/nginx/o/2008/11/04/89817t1hd367.jpg)
Majandustsükli vahetuse ja kasvufaasi lõppemise tõttu on Eesti üle minemas loomulikku majanduse kokkutõmbumise faasi. Seda protsessi kontrolli all hoides pole selles meie riigile midagi ohtlikku. Küll on aga ohtlik viimasel ajal mitmete avalikkuse ees jutukate Eesti ettevõtjate seas levima hakanud tendents, kus propageeritakse tasakaalustatud eelarvepoliitika säilitamist.
Tasakaalustatud eelarve pole kunagi olnud ega saagi olla jätkusuutliku riigi poliitiline eesmärk. Riigieelarve on üks instrumentidest, vahend millega reguleerida riigi pidevat arengut ja selle hulgas ka üleminekut ühest majandustsüklist teise. See pole poliitikute ega rahva süü, et on ettevõtjaid, kes sellest «läbi ei hammusta». Senine tasakaalustatud eelarvepoliitika oli majandustsükli kasvu faasis vägagi asjakohane, nõnda talitades suutsime endale koguda reserve. Oleks võinud säästa rohkemgi. Lätlased näiteks sellega nii hästi hakkama ei saanud.
Loomulikult oli maksude tõstmine ka sellisel määral, nagu seda praegu tehti, suur viga. Samas on tore nentida, et mitmed mõistlikud ministrid nagu näiteks Juhan Parts, julgesid valitsuskabinetis ja ka osa «krokodillidega» piike ragistada, et maksud ei tõuseks veelgi. Nüüd on aga mitmed seni edukad ja avalikkuse eest tuntud ettevõtjad hakanud rahvast üles kütma mõtteavaldustega, et riik käitub eelarvet defitsiiti lastes ebaadekvaatselt. Selle mõtteavaldusega on hakanud kaasa minema lisaks ettevõtjatele ka mitmed Eesti poliitikud. Probleem on siin selles, et sellised «jutukad» ettevõtjad survestavad tegelikult lähenevate valimiste valguses omakorda ka teatud pehmemaid poliitikuid.
Mis siin muud soovitada, kui et on aeg Milton Friedmani raamatud öökapi pealt mõneks ajaks voodi alla tõsta ja vana hea John Maynard Keynesi majandusteooria tõed endale meelde tuletada. Ajal, mil majandus kokku tõmbub ja ettevõtjad hakkavad säästma ehk töökohti kaotama, tuleb riigil «veenda» ettevõtjaid, et nemad seda ei teeks. See tähendab, et lisaks eurorahade süstimisele majandusse tuleb riigil paisutada oma kulutused laekumistest suuremaks ja lasta eelarve defitsiiti. Loomulikult tuleb seda teha vaid seni, kuni selle positsiooni võtavad üle jälle ettevõtted, alustades ise rohkem kulutamist ja investeerimist ehk töökohtade loomist. Siis peab riik jälle eelarvepoliitika kujundama säästvaks.
Hoides kinni tasakaalustatud eelarvest, riskime järgnevatel aastatel tööpuuduse kiire kasvuga ja see oleks praeguste riigi võimaluste juures rumalus. Riigil (loe rahval) on küllalt reserve ja võimalusi ennast raskel ajal tööga varustada seni, kuni toimub väljasurevates majandussektorites töötavate inimeste ümberõpe. Kodus istuv töötu on riigi jaoks mitu korda kulukam, kui talle palga maksmine riigi poolt ükskõik millise sotsiaalse hüve loomisel. Ilmselt ei lõppe see tants riigieelarve ümber seni, kuni Eesti riik lõpetab riigi eelarvepoliitika tegemise ühe aasta kaupa ja läheb üle majandustsüklitele põhinevale eelarvepoliitikale. Mis puudutab inflatsiooni, siis selle probleemi lahendab teatud määral meie eest pöördeid koguv ja nafta hinnast õhku välja laskev finantskriis. Teadupärast koosnes ju meile muret tekitanud inflatsioon ühe kolmandiku osas nafta hinna tõusust ja ehk paneb õla alla ka keskmisest soojem talv ning sellest tulenev madalam küttekulu.