Martin Kala: jah, internet teeb vabaks

Foto: Corbis / Scanpix

Loomulikult on ka Facebookis leviv teave väärtuslik ja eluline lisand traditsioonilisele meediale. Nii nagu on pamfletid ja keelepeks alati vürtsitanud sündmuste kajastamist minevikus. Aga nad on siiski vaid lisand, mitte sisu, mille loob vaba ja vastutustundlik meedia, kirjutab kolumnist Martin Kala.

Maailma kõige vabama internetiga riik on tänavu Eesti. Tänu vabale ligipääsule veebile, seaduslike ja tehniliste takistuste vähesusele ning vaid üksikutele piirangutele jäid Freedom House’i uuringus meie selja taha mitu võimsat internetimaad. Mida hõlmab internetivabadus?

Silver Meikar kirjutab põhjalikult internetivabadusest ja arutleb netiliikumisi, sotsiaalmeediat ning veebi­tsensuuri uurides, kas internet siiski teeb vabaks, nagu tänapäeval tihti väidetakse. Nimelt on alates Iraani 2009. aasta Twitteri-revolutsiooni päevist järjest tavapärasemaks muutunud mõtlemine, et internet on parim vahend demokraatia levikuks.

Suured internetikompaniid usuvad, et Tuneesias ja Egiptuses alguse saanud «araabia kevad» sai toimuda vaid tänu sotsiaalmeediale – argument, mille vastu vaidlevad mitmed eksperdid-vabadusvõitlejad ja inimõiguslased – ja seetõttu ei tohiks internetti reguleerida, et mitte takistada valdkonna edasist arengut.

Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy rääkis «tsiviliseeritud internetist», kutsudes e-G8 tippkohtumisel Pariisis valitsusi üles karmistama interneti regulatsioone, samas kui ettevõtjate – eBay, Google, Facebook, Amazon jne – hinnangul aeglustaks riigi sekkumine interneti arengut.

Kohtumise avakõnes kutsus Sarkozy peamisi interneti valdkonna tippjuhte üles abistama valitsusi globaalsete tavade väljatöötamisel autoriõiguste ja privaatsuse küsimustes. Kuid samad ettevõtjad-internetihiiglased on nimelt arvamusel, et autoriõigustega kaitstud sisu võiks levitada oma äranägemise järgi, see tähendab vastutustundetult ja tasuta.

Pole kahtlust, et revolutsioone vallandub ka tulevikus ja kahtlemata mängib internet olulist rolli Youtube’is publitseeritud amatöörvideote, Flickri fotode ja Facebooki postituste läbi. Osa materjalist pärineb inimestelt sündmuste keerises, osa välistelt kaasaelajatelt, seda eitada oleks rumal.

Aga Tuneesia sündmuste ajal ei suutnud sotsiaalmeedia ja internet saavutada seda, mida arvati olevat lisaks masside mobiliseerimisele nende suurimaks panuseks, ehk toetada põhivoolumeediat – aidata kaasa sündmuste kajastamisele. Vaatamata suurele suminale Twitteris ja üldse kogu veebiruumis, võttis kaua, enne kui sündmused ajalehtede esikaanele ilmusid.

Internetivabadus ja ajakirjandusvabadus on väga tihedasti põimunud, kusjuures vabadust ei tuleks hinnata selle alusel, kui hõlbus ja võimalik on paarisõnalisi mõttevälgatusi Twitteris edastada, vaid siiski selle järgi, kas riigis eksisteerib vaba, iseseisev, elujõuline, autonoomne ajakirjandus koos toimetaja kvaliteedikontrolli ja vastutusega faktide eest.

Näiteks Iraani võimud on teatanud plaanist luua omaette halal-internetivõrk, mis oleks vaba läänelikust propagandast ja siivutust sisust. Miks? Mitte selleks, et inimesi sotsiaalvõrgustikest või mängupõrgutest eemale hoida, vaid ikka selleks, et «kaitsta» oma alamaid ausa informatsiooni eest selle kohta, mis toimub laias maailmas, mõjutada kohalikku meediat.

Tuntud valgevene autor Jevgeni Morozov demonstreerib suurepäraselt oma bestselleris «The Net Delusion», et sama hästi kui inimesi harida suudab internet masse kontrollida ja survestada.

Viimaste kuude jooksul on meid vapustanud mitu kohutavat sündmust: algatuseks kuraasikas araabia revolutsioon, mis kukutas troonilt brutaalsed, aastakümneid võimul olnud režiimid Tuneesias ja Egiptuses, millele järgnesid omakorda ülestõusud Omaanis, Marokos, Bahreinis, Jeemenis ning muidugi totalitaarses Süürias ja Liibüas, kus tänini puudub eneseväljendus- ja ajakirjandusvabadus.

Ja järsku, keset veriseid sündmusi, leidis teispool maakera, Jaapanis, aset üüratu looduskatastroof, milles hukkus kümneid tuhandeid süütuid inimesi. Meie tähelepanu koondus uudiste ümber, mida kajastati kaugetelt maadelt ja keerulistes olukordades. Olgem ausad, kui tuumajaam hakkab õhku lendama, ootame pigem intervjuusid pealtnägijatega, mitte ajakirjaniku põgenemist sündmuskohalt.

Ja ajal, kui välisministeeriumid evakueerivad oma riigi kodanikke ning soovitavad ühte või teise paika mitte reisida, on alati kohapeal julged väliskorrespondendid, kes teevad kohusetundlikult oma tööd ka kõige karmimates tingimustes. (Möödunud kuul hukkus Liibüas Misratah’s lahingutes kaks tuntud fotoajakirjanikku, Tim Hetherington ja Chris Hondros.) Reporterite panusele ja kvaliteetsete uudiste edastamisele kulub muuseas miljoneid eurosid.

Ajalehti on nimetatud igapäevaseks imeks. Sisaldades rohket informatsiooni, jõuab ajaleht uksematile koidu ajal ja  maksab vaid kopikaid. Väljaanne kannab endas kvaliteeti tänu toimetaja usaldusväärsele kontrollile.

Ja ajaleht ei tähenda tänapäeval üksnes trükimusta kandvat paberit, vaid meediumi, mis on laiendanud oma usaldusväärse ja väärtusliku sisu uutele platvormidele, et vastata lugeja ootustele. Lehte võib tänapäeval lugeda internetist, tahvelarvutitelt, mobiilsidevahenditelt ja blogosfääris. Ajakirjandus, muide, toodab internetti rohkem infot kui ükski teine sektor.  

Sestap on äärmiselt väsitav kuulda, kuidas «riikidel tuleb täielikult eemale hoida uute tööstusharude reguleerimisest», nagu ütles Google’i tegevjuht Eric Schmidt e-G8 konverentsil. Või nõustuda vaidluses autoriõiguste üle väitega, et «internet ei tööta niimoodi», eriti kui selliste argumentide taga on soov kasutada ja rakendada kellegi teise autoriõigustega kaitstud materjali ja seda laialt levitada. Või et ajakirjandus ei mõista uue, mobiilse maailma toimimist.

Kust teie ammutasite infot ja uudiseid möödunud nädalal? Ehk kasutasite otsingumootorit, leidsite lingi uudisele mõnelt eralehelt või sotsiaalvõrgust, lugesite blogi või uudistesaiti, mis kõik viitavad, tviidivad, lingivad, tagivad ajalehe sisu?

Samas, millega riskisid blogid, sotsiaalvõrgud, otsingumootorid uudise edastamisel? Kus on nende toimetaja kvaliteedipitser, faktikontroll? Millise vastutuse võtsid nad avaldatud uudist «laenates»? Aga lõpuks, kui palju reklaamitulu nad  uudiste edastamisel teenisid?  

Selge, et üksnes juurdepääs infole ei pruugi olla vabastav. Ajalugu on tühistanud argumendi, et info kättesaadavus suurendab inimese vabadussoovi. Eesti ja Ida-Saksamaa olid ühed ainsad idablokimaad, kellel oli võimalus tarbida lääne meediat. Kuid teleri ees ei hautud mitte nii väga iseseisvumisplaane, vaid imetleti klaasistunud silmadega «Dallase» ja «Dünastia» kirevaid kostüüme ja vesistati suud Soome jogurtireklaame põrnitsedes.

Vabaduse võtmeks pole selles kontekstis mitte üksnes juurdepääs, nii nagu on väär ka mõelda, et otsingumootorid või tutvumissaidid loovad demokraatiat. Selleks on teadmine, et eksisteerib vaba press ja et loodud on reeglid ja raamistik, et ajakirjandus suudaks end ära elatada. Selles suhtes on internetivabaduse tabeli esikoht Eestile väga hea näitaja, olgugi et me ajakirjandusvabaduse üldtabelis mõned kohad kukkusime.

Muidugi on Tripoli tossavatelt tänavatelt mobiiltelefoniga tehtud fotodel suur väärtus ja loomulikult on ka Facebookis, blogosfääris ja netisaitidel leviv teave väärtuslikuks ja vitaalseks lisandiks traditsioonilisele meediale. Nii nagu on pamfletid, kuulujutud ja keelepeks alati vürtsitanud sündmuste kajastamist minevikus. Aga nad on siiski vaid lisand, mitte sisu, mille loob vaba ja vastutustundlik meedia.

Martin Kala töötab Euroopa Ajalehtede Liidu õigusnõunikuna.