Alo Raun

FOTO: Peeter Langovits

Kui Konstantin Päts oli 1934. aastal Eesti riigi ümber oma sõrme keeranud ja autoritaarselt valitsema hakanud, tekkis tal, nagu isevalitsejatel ikka, probleem: kuhu saata valitsusvastane element. Naaberriigis Nõukogude Liidus oli ruumi küllalt, seal küüditati üleliigsed tegelased Siberisse või Kasahstani. Aga väikeses Eestis?

Nii juhtuski, et meil pandi mõni režiimile ebasoovitav isik vangi, teisel keelati elukohast lahkuda, kolmas just sunniti kodust eemale. Kõige markantsema teekonna pidid ette võtma mõned Tartu vapsimeelsed ärimehed, kes saadeti asumisele... Kihnu saarele.

Kuigi tõenäoliselt mitte kuritahtlikult, on ka tänapäeva Eesti juhtkond leidnud seltskonnale inimestele elupaiga meie riigi ühes jumalast hüljatumas kohas – Jaamakülas Illuka vallas Ida-Virumaal. See on paik, mis piirneb Alutaguse metsade, Peipsi järve põhjakalda ja Venemaaga.

Lähima linna Jõhvini on sealt 50 kilomeetrit ja buss käib Jaamakülla paar korda nädalas. Pealinn Tallinn asub juba 220 kilomeetri kaugusel. Tänapäeva demokraatlikus Eestis muidugi kedagi ei küüditata. Jaamakülla on saadetud isikud, kes taotlevad Eestist varjupaika.

Sinna, Illuka vastuvõtukeskusse majutatakse need, kes on sünnimaalt lahkunud tagasikiusamise tõttu ja kellele koju jäämine tähendanuks sageli kas vangistust või lausa surma. Lisaks on seal muidugi lihtsalt hea elu otsijaid.

Kui palju seal kedagi täpselt on, selles küsimuses kipuvad asjaosaliste arvamused lahknema. Ühest küljest võib tunduda mõistlik, et Eesti saadab selge sõnumi: illegaalid ei ole meile teretulnud. Me pole ju veel Nõukogude ajal saabunute lõimimisegagi hakkama saanud, raske oleks uut seltskonda ette võtta. Seda sõnumit toetab Illuka keskuse raskesti ligipääsetav asukoht praegu igati.

Kuid illegaalil ja illegaalil on vahe. Tõsi, pelgalt lääne rikkuste himustaja on ära teeninud kasina kohtlemise. Kuid näiteks noor tšetšeen või ingušš või Osseetia grusiin, kes on põgenenud Eestisse kohalike venemeelsete võimude tagakiusamise eest, vääriks tunduvalt viisakamat vastuvõttu. Eesti võiks olla julgemalt nõrkade kaitsja, sest ka meie oleme olnud nõrgad.

Meie sugulased on põgenenud Teise maailmasõja ajal punaokupatsiooni eest paatidega üle Läänemere Rootsi. Nad võivad rääkida, kui keeruline oli ise sellises olukorras olla.

Seega, ärgem saatkem pagulasi poolhüljatud äärealadele, kus neil napib kehva asukoha tõttu ka elementaarseid teenuseid, nagu inimõiguslased märgivad. Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse paras koht on Tallinna või mõne muu suurema linna külje all.