Eelmisel pühapäeval kerjasid Tallinnas Kristiine keskuse juures kaks umbes seitsme-kaheksa-aastased poisikest. Helistasin lastekaitsesse (telefon ei vastanud), siis kutsusin politsei ja informeerisin kaubanduskeskuse turvamehi. Seadus, muuseas, kohustab selleks.
Ma ei tea, mis oli nende poiste lugu, küll aga tean, et samal ajal kui lapsed kerjasid, jalutasid kümned inimesed neist mööda ega teinud midagi.
Samal ajal on Eestis tavaks, et kui juhtub mõni jube lugu, meenutame kas või viimast kahte kuud – Virumaal võeti ema käest ära koera väljaheidete sees elanud väikelapsed, Pärnus mõisteti loomapiinaja õigeks, naisepeksmises süüdistatava ärimehe kriminaalasi lõpetati põhjendusega, et puudub avalik huvi –, on avalikkuse reaktsioon alati sama. Eesti riik on läbi kukkunud, öeldakse. Lahenduseks on karmim kord, lisatakse.
Olen minagi tuttavate ja sõprade seas märganud, et isegi inimesed, kes muidu peavad ennast suurteks liberaalideks, õigusriigi, võimude lahususe ja muude toredate demokraatlike põhimõtete järgijaiks, muutuvad hoobilt kõva käe ja raske rusika ihalejaiks.
See on pime usk kõikvõimsasse riiki, et rohkemate ja pikemaks kirjutatud seaduste, politseivõimu suurendamise, pahade asjade ärakeelamise, kohtunike karistamise, sissekirjutuse kehtestamise, steriliseerimise, tõendamiskohustuse kaotamise ja ei tea mis muude meetmete abil on võimalik kurjus, lollus ja patoloogiad maailmast ära kaotada.
Ja samas on see ka nii neetult silmakirjalik. Ise ei liiguta lillegi, ei viitsi isegi telefonitoru tõsta, peaasi, et ikka keegi kolmas korraldaks ja teeks.
Mina ei taha seda. Esiteks on sellised ettepanekud enamasti rumalad ja tulutud. Kui need piirduvad enesenäitamisega riigikogu infotunnis, siis olgu, kui aga tõsimeeli hakatakse emotsionaalsete üksikjuhtumite taustal seadusi tegema, siis läheb asi käest.
Ma eelistan siiski riiki, kus kohtunik teeb otsuseid seaduste, aga mitte Facebooki kampaaniate järgi. Emalt lapse ära võtmine peabki olema raske ja hästi tõendatud protseduur, mitte muuseas ja möödaminnes tehtud asi. Politseil on Eestis piisavalt võimu, juurde pole küll vaja.
Süüdistada eelmainitud juhtumite valguses Eesti riiki läbikukkumises on aga lihtsalt tobe. Ei ole Soome sellepärast läbi kukkunud, et keegi koolipoiss tulistas surnuks hulga klassikaaslasi.
Ega Saksamaa, kus inimsööja sai pealtvaatajate ees oma enesetapu teinud tuttavat süüa. Või Austria, kus mees võis kakskümmend aastat järjest oma tütart keldris kinni hoida. Maailm ongi mõnikord rõve koht.
Alati on olemas hulle, sadiste ja sotsiopaate. Ei ole võimalik igaühe kõrvale politseinikku panna ja iga asja seadusega lahendada.