Riigikogutöö kõrvalt alarmsõidukit juhtiv Madis Milling kirjeldab oma ekstreemseid hetki liikluses

Madis Milling ja tema juhitav paakauto. Foto: Erakogu

Tõdva vabatahtlike päästekomandos alarmsõidukit juhtival riigikogu liikmel Madis Millingul (Reformierakond) on sõnum autojuhtidele: märgake sisselülitatud vilkuriga sõitvaid sõidukeid. 

Olen vabatahtlik päästja. Olen alarmsõidukijuht. Liiklus on minu jaoks alati ekstreemne. Jah, sõidan ka oma autoga, aga sellest ma täna ei räägi. 

Kirjeldan olukorda. Mulle tuleb väljakutse ehk nagu meie ütleme «kellad». Minu väljasõidu aeg on viis minutit. Üldiselt saan välja kahe minutiga. Suurel autol on vaja õhud üles ajada. Esimese asjana toksin GPS-koordinaadid, siis vilkurid ja sireen tööle ja gaasi. See on raske auto. Mina sõidan paakautoga, mis kaalub 26 tonni. Tal on manuaalkast – aeglased ja kiired käigud ning ka vahekäigud. Käigukangi peal on kaks nuppu.

Esimene hetk Tõdva ristmikul. Rapla poolt tulev auto arvab, et peab kindlasti enne mind ristmikult üle saama. Pidurdan, nii et nina esiklaasis. Saan maanteele. Kogun kiirust. Ette jääb sõiduauto. Vilgutan kaugtulesid koos katuseprožektoritega. Sireen ja vilkurid töötavad. Auto ei reageeri. Saan möödasõiduvõimaluse ja näen, et eessõitva auto juht räägib telefoniga. Vahva.

Nüüd jõuan Luigele. On paar autot, mis reageerivad adekvaatselt – annavad mulle suunatulega märku, et nad on mind märganud ja võtavad tee äärde. Aga loomulikult on järgmine auto keset teed ja pidurdab ennast paanikas blokki. Mina pidurdan ka. Mis mul muud üle jääb. Eesolev auto seisab. Väänan rooli nii, et käsi valus ja heegeldan oma 26 tonni sellest autost mööda. Näen, et rooli taga on paanikas neiu, sõrmenukid roolil valged. Oma kogemustest lähtuvalt pean ütlema, et laias laastus on ebaadekvaatselt käituvad juhid naised. (sorry, Marianne Mikko…)

Ja nüüd kohtun jalgratturiga! Tal on täitsa ükskõik minu vilkuritest ja sireenist. Tema ületab ülekäigurada. Sõites. Taas pidurdan, nii et valus. Jalgrattur isegi ei vaata minu poole. (sorry, Jürgen Ligi)

Harilik päev liikluses. Kas päriselt? Minu noorim poeg käib autokoolis. Küsisin, kas neile õpetatakse ka tegutsemist läheneva alarmsõiduki puhul? Loomulikult mitte! Ja nii kohtumegi liikluses, ning kui halvasti läheb – teeme avarii.

Hea autojuht, palun ära keera oma muusikat põhja – siis kuuled minu sireeni.

Ära räägi telefoniga – siis on Sul mahti ka peeglitesse vaadata.

Arvesta, et mul on väga raske auto – ma pidurdan aeglasemalt kui Sina.

Ära pidurda ennast keset teed seisma! Anna mulle suunatulega märku ja võta ennast tee serva.

Arvesta, et mina hoian tee telgjoont.

Eelmisel aastal oli minu elu üks ärevamaid hetki. Tegin alarmsõitu. Oli valge aeg ja õnneks nägin eemalt noormeest, kes mulle teele ette astus. Kõrvaklapid ja kapuuts peas ning loomulikult  silmad telefonis. Piltlikult öeldes seisin kahe jalaga piduripedaalil. Noormees jõudis üle tee. Aga kui ta poleks jõudnud? Aga kui ma oleks talle otsa sõitnud? Elada teadmisega, et olen tapnud inimese...

Head autojuhid! Märgake politsei-, kiirabi- ja päästeautot! Meie kohale jõudmise kiirusest sõltub kellegi saatus.