See nädal viis meie seast Helju Valsi, ajakirjaniku ja toimetaja, aga eeskätt keelenaise – nagu ta end nimetas.
Nulla dies sine linea*
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
4. juuni 2011, 00:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edasis/Postimehes/Kulleris ajakirjanike keelt kasides andis väike tragi naine keeletoimetaja ametile uue tähenduse. Küllap on paljuski Valsi «süü», et lugejad panevad Postimehele, ja üldse trükiajakirjandusele, suured ootused ilusa emakeele säilimisel.
Peale keele ja ajakirjanduse armastas Helju Vals häid kohvikuid. Isegi kui Tartu Werner seda ära ei märgi (ehkki võiks!), näevad teadjad seal ikka keelenaise lauda. «Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik,» kirjutas poeet. Loodame! Olgu kohv seal alati aromaatne ja ajalehed värsked!
*) Helju Valsi viimase raamatu pealkiri ja moto «Ei päevagi kirjareata».