Ilmar Taska: maailm ja poliitikud ei ole eriti midagi ajaloost õppinud

Ilmar Taska Foto: Taavi Alas

Filmimehest kirjanik Ilmar Taska on veendunud, et rasketest aegadest ei pea tingimata muserdavalt kirjutama, vaid olulistest sündmustest saab rääkida ka teisiti, samas nende tähtsust ja traagikat vähendamata. Taskat intervjueeris kolumnist Kaire Uusen. 

«Kirjandusteadlane Sirje Kiin rääkis, et kui nad analüüsisid metsaülikoolis romaani «Pobeda 1946», oli üks osaleja öelnud, et see jättis tunde, nagu oleks see valgustatud prožektoritega ja tehtud džässirütmis,» avaldab filmimees ja kirjanik Ilmar Taska.

Siberis väljasaadetute peres sündinud Ilmar Taska tunnistab, et on selle kirjeldusega väga rahul, ehkki tema romaan «Pobeda 1946» räägib Eesti ühest raskemast perioodist, 1940ndatest aastatest, mis hävitas või rikkus sadade tuhandete eestlaste elu. Iseseisva riigi lõpp, vangistused, Siberisse küüditamine – kõike seda koges vahetult ka Taskade perekond.

Filmimehest kirjanik on siiski veendunud, et rasketest aegadest ei pea tingimata muserdavalt kirjutama, vaid olulistest sündmustest saab rääkida ka teisiti, samas nende tähtsust ja traagikat vähendamata.

Ilmar Taska, «Pobeda 1946» räägib Eesti ja eestlaste jaoks väga keerulisest ajast. Samal ajal üllatab, et seda raamatut ei ole üldse rõhuv lugeda. Kas see oli taotluslik, et teos ei murraks inimest lugedes maha ja selles oleks mingi omapärane «helgus» sees?

Arvan, et on tähtis, et lugeja ei saaks raskete emotsioonide üledoosi. Olen märganud seda, et kui rääkida tõsises loos natuke ka lõbusatest seikadest, tekib sellest loo terviku seisukohalt omapärane kontrapunkt või kontrast, mille tulemusel tõuseb sündmuse tõsidus veel tugevamini esile.

Mõelgem sellele, kui paljud meist tahaks lugeda raamatuid Iraagi või Süüria sõjast. Raske on ette kujutada sellist raamatut öökapil, kui on soov öösel siiski rahulikke unenägusid näha.

Tõsiasi, mida kindlasti ka meie ajalooõpetajad teavad, on see, et maailm ja poliitikud ei ole eriti midagi ajaloost õppinud.

Kui aga selgub, et seda rasket teost on kerge lugeda, kus on ka põnevust või üldinimlikke probleeme ja see on lisaks paeluv, siis on hoopis teine asi. Teadsin seega, et mu Pobeda-romaan peab olema tabavalt kirjutatud, lühikeste peatükkidega ja kergemini mõistetavate lausetega, et lugeja läheks sündmustega kaasa. Sofi Oksanen mainis meie hiljutises vestluses, et talle meeldis romaani struktuur, rasket asja lihtsalt kirjutada on tegelikult väga keeruline.

Tõsiasi, mida kindlasti ka meie ajalooõpetajad teavad, on see, et maailm ja poliitikud ei ole eriti midagi ajaloost õppinud. Ajalugu kordub. Kui need teosed ei ole väga keerulised, siis võib-olla on võimalik õppida raamatutest, ka ilukirjandusest? See on meie emotsionaalne ajalugu. Võib-olla on meie noortel ka seda 1940-50ndate perioodi kergem vastu võtta, kui see on seotud emotsionaalse värvinguga. Faktid ei ole alati lõbusad, eriti kui tegemist on dramaatiliste aegadega. Näiteks Pagari tänava kelder – püüan sealt kergelt üle libiseda. Informatsioon tuleb küll välja, aga ma ei kirjelda täpselt kuuliauke või vereplekke. Kui meile tahetakse midagi väga tõsiseks teha, siis see tundub liiga pateetiline või koormav.

Kuidas suhtute sellesse, et metsaülikoolis nimetati «Pobeda 1946» teoseks, mis jätab tunde, nagu oleks see valgustatud prožektoritega ja tehtud džässirütmis?

See oli väga hea kommentaar. Panin kirjutamise ajal aeg-ajalt mängima neljakümnendate svingiplaate. See muusika on ju ühtepidi kiire, seal on põnevust ja samas on ka minoorsust. Elasin sellesse perioodi sisse. Vaatasin vanu filme. Näiteks Nõukogude lavastaja Grigori Aleksandrovi «Volga-Volgat» ja «Tsirkust», mis olid tehtud Hollywoodi eeskujul ja on väga helged, ehkki samal ajal käisid nende populaarsete laulude saatel Venemaal Stalini juhtimisel julmad repressioonid.

Oma lapsepõlvest Siberist rääkides olen tahtnud samuti keskenduda lõbusatele või huvitavatele faktidele. Näiteks tundsin vaimustust oma esimestest koduloomadest, kelleks olid lutikad ja kirbud. Lapsele on see igal juhul huvitav, kui miski liigub ja hüppab. Kirjanduses tuleb leida momendid, mis teevad ka raske elu ikkagi elavaks. Mäletan, kuidas käisin lapsepõlves autosid nuusutamas, nende väljaheitegaase sisse hingamas. Ma ei teadnud, kuidas need mõjuvad, aga mulle see väga meeldis. Tundus, et igal automargil – ehkki sel ajal neid oligi vaid kaks – oli see lõhn erinev. Oskasin ka kõiki autohääli järele teha.

Mis võib olla põhjus, et ajalugu ei tundu noortele tihtilugu sugugi huvitava õppeainena, vaid on igav, kauge ja justkui võõras asi?

Noorte jaoks peab olema lugu huvitav, et nad tahaks sellest rohkem teada.

Minule näiteks meeldis koolis ajalugu väga. Meil oli ajalooõpetaja, kes võis väga põnevalt ja värvikalt vanadest lahingutest rääkida. Kuulasin teda alati väga suure huviga. Mulle meeldis just kaugem minevik  – Rooma impeerium, Vana-Egiptus jne, ehkki kindlasti oli õpilaste hulgas ka neid, keda kõik need jutud ei huvitanud.

Viiekümnendate algul oli väga suur õpetajate puudus, sest vajaliku mentaliteediga inimesi ei olnud kuskilt võtta.

Eriti  just keskkooli ajal kujundasid õpetajad väga tugevalt noorte, sh ka minu huvialasid. Oli selleks siis ajalugu, kirjandus, filmikunstiajaloo alused või muusikatunnid – need olid kõik väga meeldejäävad.

Minu ajal pidid õpetajad olema väga ettevaatlikud, mida nad rääkisid, sest peale sõda  vallandati väga palju õpetajaid, ja paljusid neist ka küüditati. Viiekümnendate algul oli väga suur õpetajate puudus, sest vajaliku mentaliteediga inimesi ei olnud kuskilt võtta.

Usun, et õpetajast ja koolist algab väga palju. Tänapäeva õpetajad on väga hea ettevalmistusega ja neil on suured teadmised. Muidugi on raske teha alati kõiki teemasid õpilastele huvitavaks ja kaasakiskuvaks. Mida aasta edasi, seda raskem on inimeste, eriti noorte tähelepanu köita, sest meie tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime muutub aina kehvemaks.

Jätkuvalt saavad huvi tekitamisele ja ajastu mõistmisele aidata kaasa nii teleseriaalid, muusika, film kui ka kirjandus. Tänaseks on Varrakus ilmunud romaan «Pobeda 1946» tublide tõlkijate  abiga ilmunud juba seitsmes keeles, kaasa arvatud inglise ja saksa keel.

Kas mäletate, millal ja kuidas tekkis teil endal huvi ajaloo vastu?

Minul oli ajaloohuvi alati olemas. See algas kodust, seda mõjutasid nii vanemate kui vanavanemate jutud, mis olid tihti hoopis teised kui koolis räägiti. Samuti osalesin kooliajal erinevates ringides, ka Poiste Klubis, raadioteatris, kus puutusin kokku nn eelmise ajastu kultuuriinimestega. Mulle meeldis noorena alati vanemate inimestega rääkida ja neid kuulata.

Ka romaani oli väga huvitav kirjutada. Et materjal oleks ajalooliselt tõepärane kontrollisime «Pobeda 1946» puhul üle kõik faktid, suhtlesime Mäluinstituudiga ja rääkisime inimestega, kes seda aega vahetult kogesid. Nii et kui õpetajad peaksid noortele seda raamatut soovitama, siis neil pole vaja muretseda, et äkki polnud asjad tegelikult nii, nagu raamatus on kirjutatud. Ka üks välisministeeriumi töötaja avaldas arvamust, et romaani «Pobeda 1946» peaks võtma koolidesse soovitatavaks lektüüriks. Ilukirjandus aitab seda aega mõista, sest neid inimesi, kes vahetult seda aega mäletavad, on jäänud väheks.

Maailmas on ajaloosündmusi, mida teatakse peamiselt tänu Hollywoodi kuulsatele filmidele. Te olete pikalt tegutsenud filmitööstuses, kas teate, kuidas neid otsuseid tehakse, et milline sündmus filmi jaoks välja valitakse, mis «müüb» ja mis mitte?

Praeguses maailmas on üks kurb tendents –  ületähtsustatud on kuulsad nimed ja need saavad ka rohkelt tähelepanu. Mida kuulsam on nimi, seda rohkem neist räägitakse.

Kui 1974. aastal tuli välja ABBA laul Waterloo, siis hakati rääkima oluliselt rohkem ka sellest lahingust. Siiani tehakse aina uusi filme Napoleonist, kes ometi tappis ja hävitas nii palju.

Filmimaailmas on kahjuks nii, et ka massimõrvarid on pälvinud rohkelt tähelepanu – vaadake kui palju filme on Hitlerist, Stalinist, ja seda isegi viimasel ajal.

Kui töötasin Hollywoodi stuudios toimetajana, siis meilt nõuti, et film oleks edukas. Kui oleksin andnud töösse lõigu ajaloolisest sündmusest, mida keegi ei tunne, kuigi see võis olla tegelikult palju huvitavam kui kõigile tuntud periood, siis muretseti, et inimesed ei tule vaatama.

Praeguses maailmas on üks kurb tendents –  ületähtsustatud on kuulsad nimed ja need saavad ka rohkelt tähelepanu.

Tihtipeale on nii, et tehakse filme ajaloolistel teemadel romaanide põhjal, millest on juba korduvalt filme välja antud. Näiteks iga viie aasta tagant tehakse jälle uus kolme musketäri film, samuti on mingid ajaloolised isikud, kellest lõputult räägitakse. Tasub meenutada, kui palju on Vana-Rooma aega ekspluateeritud. Ja kui Hollywood tegi kuuekümnendatel oma kuulsa «Kleopatra» Elizabeth Tayloriga peaosas, siis tehti samal teemal järjest mitmeid filme.

Kahjuks on maailma suurte filmitootjate valik ühekülgne. Ajalooõpetajad saavad muidugi rääkida laiemalt konkreetsest ajastust ning välja tuua olulisi sündmusi mõne maa ajaloost.

Muidugi võiks võtta ka filmidesse uusi teemasid või sündmusi, aga seda ei tehta, sest kardetakse eksootikat. See on meie eesti kirjanduse ja võib-olla ka filmide õnnetus, sest väga raske on läbi lüüa maailmas, kui tegemist on vähetuntud kohaga. Võimalik, et põhjus, miks «Pobeda 1946» on ka mitmetes teistes riikides huvi äratanud, on see, et romaani tegevus ei toimu ainult siin Eestis, vaid ka Moskvas ja üks tegevusliin ulatub ka teisele poole raudset eesriiet.

Mis peab ühes heas ajaloofilmis kindlasti olema?

Esimene reegel – alati peab olema mingi põnevusmoment, aga ajalugu ongi ju põnev. Muidugi peab leiduma midagi üldinimlikku, mis paeluks ka tänapäeva inimest.

Tegelikult ajalugu kordub kogu aeg. Vahel uudiseid vaadates mõtled, et oleme ajaloos nii palju sõdu pidanud ja me teame, millega need on lõppenud – aga ometi läheme uuesti kedagi vabastama või režiimi muutma. Kaasaegse maailma omaduste hulka kuulub paraku ka lühike mälu.

Millised ajaloost jutustavad raamatud ja filmid on teid mõjutanud?

Kui ma olin laps, oli suur sündmus, kui isa viis mind Kosmose kinno vaatama «Spartacust» – see oli hea film ja jättis mulle sügava mälestuse. Huvitavaid filme ja raamatuid on ka meie ajaloost. Näiteks tasub lugeda Jaan Krossi, Arvo Valtoni, Tiit Aleksejevi, Sofi Oksaneni jt ajaloolisi romaane ja Imbi Paju dokumentaalteoseid. Vahel on huvitav lugeda ka nn vanu raamatuid: «Ivanhoed», «Printsi ja kerjust» jne.

Kuidas võiks tänapäeva noortele õpetada ajalugu? Mis aitaks muuta seda kõike noorte jaoks huvitavamaks?

Õpetajad kindlasti teavad seda paremini. Ilmselt tuleks leida mingi teema, mis on praegusel hetkel aktuaalne või huvitekitav ning siis ajalugu sinna juurde jutustada. Kui loed midagi huvitavat, siis hakkavad tekkima küsimused selle perioodi ja ka selle ajastu inimeste kohta.

Üks huvitav fenomen on seotud mu enda «Pobedaga». Kaks gruppi noori on teinud sellest lühifilmi, ilma et keegi oleks neile seda pakkunud. Mõtlesin, et miks erinevad noored on sellest huvitatud? Ühed neist on Ungari noored ja mõtlen, et võib-olla on põhjuseks meie ühine ajalooline kogemus või köitis neid lugu sellest autost, saatanlikust ilust ja reetmisest?

Nii et ilmselt tuleb leida mingi teema, olukord või asi, mis tekitab ka praegusel ajal huvi.

Noorte jaoks on põnev minna vahel teise ajastusse, kogeda nn time-travel’it. Minu noorusajal Rootsis – ma ei olnud küll enam nii noor, aga siiski –, olid väga põnevad teemapeod, kus riietuti vastavalt teemale või ajastule. Ka Los Angeleses toimuvad huvitavad klubiõhtud. Käisin aasta tagasi seal ühes klubis, kus toimus parasjagu 1940ndate aastate stiilis pidu. Noored olid laenutatud endale selle ajastu riideid, esines selle aja stiilis orkester, kõik riided, kostüümid, tantsud, joogid ja ka õhkkond olid neljakümnendate sõjalõpu meeleolus. Märkasin, et need noored inimesed olid sellest kaasa haaratud ja see kõik tundus nii ehtne.

Muidugi on meie õpetajatel omad head õpetamismeetodid, aga vahel mõjub, kui midagi muuta. Näiteks kevadel Londoni raamatumessi raames toimunud EstLitFest’il püüdsin teha «Pobeda 1946» raamatuesitlust huvitavamaks. Esines Villu Veski trio, kes mängis 40ndate muusikat, näitasin lõiku ühest BFMi noorte «Pobeda» lühifilmist, raamatust esitasid katkendeid näitlejad Ed Harcourt ja Anna Winslet. Märkasin, et publik tuli väga hästi sellega kaasa. Nii et vahel on hea struktuuri muuta, seda võib soovitada ka õpetajatele – kasutada teema tutvustamiseks muusikat, visuaale, filmilõike, korraldada mõne ajaloosündmuse põhjal teemapidu või esitlus.