Kristina Herodes FOTO: Mihkel Maripuu/postimees

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Kedagi ei tasu usaldada enne, kui oled temaga ühes lauas söönud. Ilma paljastava söögirituaali nägemiseta ei tea sa tegelikult inimesest midagi.

Hulk pealtnäha sümpaatseid inimesi muutub söögilauas krokodilliks. Kindlasti olete lauas kohtunud pedandiga, kes kriitiliselt mõõdab kõiki komponente, nende asetust, maitset ning pole ilmaski rahul? Pretensioonikus on rasvasöönud ego tunnus, askeetlik vähenõudlikkus on asjata alahinnatud.

Või olete sattunud samasse lauda aareteotsijaga, kes tuhnib kogu taldriku läbi, justkui lootes kastmeloigu alt peidetud varandust leida? Või avastad einelauas, et vastas istub inimsööja õde – pillub kiirete kahvliheidetega kõrist alla kõik, mis eest ära ei jookse?

Härra kõiketeadja lööb välja samuti söögilauas – kohtleb teenindajat lugupidamatult, iriseb pisiasjade kallal ning teab paremini ka seda, mida ja kuidas kaaslane sööma peaks. Harilikult kaitseb seesama tegelane enda rooga kiivalt – ei mingit tema taldrikult näppamist! Säh sulle jagamise rõõmu!

Unistajaga lauda jagada on seevastu päris armas – tema mõttekäikude kuuldavale toomine täidab juba suu ning kahvel kõlgub niisama randmest elegantselt painutatud peos, kuni roog jahtub.

Minu arvates ei pea lõunarituaal olema ülemäära rituaalne. Udupeened lauakombed ja hillitsetud intelligentne vestlus on pigem talutavad kui nauditavad. Mõnus lõunakaaslane on sell, kes armastab sööki, suhtlust ja ka lõõgastust. Tundub lihtne? Siiski – nad on haruldane liik.

Kõige painavam lauanaaber on aga toiduvaenlane, kel pole söögiga normaalset suhet. Vahet pole, kas ta kardab iga kalorit või vastupidi, on oma kõhu ori. Eines pole sundimatut naudinguhetke, just seda, mis tegelikult toidab.

Mu enda lõunatunnid on tavaliselt juba hõivatud ja halastamatut vastuluuret pea võimatu teha, aga et asi oleks aus, löön ka omad veidrused letti. Esiteks ei salli ma menüüdes nuhkimist. Iial ei saa ma sealt teada seda, mida otse köögist tulnud inimene teab. Tellin soovituse põhjal esimese asja, mida pakutakse. Lugemiseks on märksa huvitavamaid raamatuid kui menüü.

Kui lobi ees, siis nii leplik ma enam pole. Tahan nii silmadega süüa kui ka maitseelamust saada. Ja kui võimalik, siis armastust ja üllatust ka! Keretäis nii tähtis polegi.

Lõppeks kõige veidram nüanss – sotsiaalse sööjana võin üksi olles üleüldse unustada midagi põske pista. Kas sellest võiks järeldada, et tegemist on ühe lihtlabase, kaasajooksiklust harrastava karjaloomaga, kes üksi kohe ära sureks? Jah. Ning kellegi silmis olen kindlasti sama veider ja talumatu lõunakaaslane nagu need tüübid, kelle kallal siin ise keelt teritasin.