Jüri Ratas

FOTO: Nicolas Lambert/ scanpix

Mida oodatakse sel nädalal toimuvalt NATO tippkohtumiselt ning millised on Eesti seisukohad ja huvid, kirjeldab peaminister Jüri Ratas (Keskerakond).

Tuleval aastal tähistab NATO 70. aastapäeva ja Eesti liitumisest möödub 15 aastat. Me ei tea, kuhu maailm järgmise 15 või 70 aasta jooksul liigub. Küll aga teame, et meie enda sihikindel töö ja kuulumine NATOsse ning Euroopa Liitu on alused, millelt julgelt tuleviku poole vaadata. Eesti julgeolek on kindel, kuid selle hoidmiseks peame jätkama tööd. Sel nädalal toimuv NATO tippkohtumine Brüsselis on oluline hindamaks, mis suunas transatlantiline allianss liikuma peaks, et olla ülesannete kõrgusel ka tulevikus.

Tihtipeale tuleb alustada NATO põhieesmärgi meenutamisest: NATO kui kaitseorganisatsioon loodi, et ennetada konflikte ja tagada rahu oma liikmesriikidele. NATO-l on selge roll rahvusvahelises reeglitel põhinevas maailmakorras, mis on rajatud enam kui 70 aasta jooksul lääneriike ühendanud väärtustele.

Seda on oluline meeles pidada, jälgides palju kõneainet pakkuvaid lääneriikide erimeelsusi, nagu näiteks võitlus kliimamuutustega või kaubandustariifid. Me ei tohi unustada, et see, mis meid ühendab, on ajutistest erimeelsustest palju tugevam ja kestvam – erimeelsusi on korduvalt esinenud ka varem, kuid alati on neist üle saadud. Sestap ei maksa praeguseid lahknevusi ülemäära peljata, õhutada ega võimendada. Enda tegevuse paremaks sihtimiseks võiksime hoopis keskenduda sellele, mida on koos saavutatud ja mida on võimalik edasi teha.

Sel nädalal toimuvalt tippkohtumiselt ootame, et suurendatakse kõrges valmiduses olevate liitlasvägede hulka ja edendatakse NATO suutlikkust liigutada lisavägesid Euroopas ning üle Atlandi ookeani.

NATO käivitav jõud on liitlaste ühtsus, millest lähtuvalt on viimastel aastatel leevendatud julgeolekumuresid nii NATO ida- kui lõunatiival ja kaugemalgi. Eriti märgatav oli see pärast 2014. aasta sündmusi Ukrainas ja terrorirühmituse Islamiriik (ISIS) esiletõusu. Osana liitlaste ühisest vastusest neile sündmustele jõudis Eestisse 2017. aastal Suurbritannia juhitud NATO lahingugrupp. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Taani kaitseväelastest on saanud meile lähedased relvavennad, kellele võime igas olukorras kindlad olla. Lahingugrupi sujuv osalemine kogu Eestit kaasanud suurõppusel Siil 2018 vaid kinnitas seda.

Teine, märgatavalt suurem osa vastusest on NATO kollektiivkaitse rakendumiseks vajalike protseduuride ning sõjaliste nõudmiste ajakohastamine. See on pikaajaline, aga vajalik muutus, et tagada 70 aastat lääneriikidele rahu ja majanduslikku õitsengut võimaldanud organisatsiooni tõsiseltvõetavus ka tulevikus.

Sel nädalal toimuvalt tippkohtumiselt ootame, et suurendatakse kõrges valmiduses olevate liitlasvägede hulka ja edendatakse NATO suutlikkust liigutada lisavägesid Euroopas ning üle Atlandi ookeani. Taani juhtimisel moodustatakse siinsete vägede ja NATO lahingugruppide juhtimiseks diviisi peakorter, mis hakkab paiknema Lätis. Need otsused toetuvad varasematele, sh lahingugruppide loomine, ja aitavad NATO-l ning liitlasriikidel kiiremini tegutseda meie regiooni tabava kriisi korral, et tagada juba piirkonnas olevatele vägedele täiendav toetus.

Eesti julgeolek on praegu kindel ning ka meie suurima liitlase Ameerika Ühendriikide kohalolek Euroopas on selgelt tugevnenud. Samuti on oluline Kanada vägede naasmine Euroopasse, täpsemalt Lätisse. Sõjalise kohaloleku ning arvukate kahe- ja mitmepoolsete kohtumiste kõrval saab Ameerika Ühendriikide pingutust Euroopa julgeoleku tagamiseks hinnata ka nende rahalist panust vaadates. Oma kohaloleku suurendamiseks lõid ameeriklased 2014. aastal Euroopa heidutusalgatuse (European Deterrence Initiative), mille eelarve tõuseb tuleval aastal 1,7 miljardi võrra 6,5 miljardini dollarini. NATO riikide kaitsekulude edetabelis paigutuks see 12. kohale. Transatlantiline side on tugev, ja seda ka kohati ülevõimendatud retoorikat arvestamata.

Muutused ja valmisoleku tõstmine aga eeldavad tõsiseid investeeringuid. Palju on räägitud NATO võrdsest koormajagamisest ja sellest, et kõigi liitlaste kaitsekulud peaksid moodustama kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kui 2015. aastal oli kahe protsendi riike koos Eestiga viis, siis sel aastal on meid juba kaheksa, ning 2024. aastaks peaks enamik liitlasriike jõudma kahe protsendini. Euroopa liitlaste ja Kanada kaitsekulud tõusevad 2015–2018 neli aastat järjest ja kaitse-eelarvetesse toob see hinnanguliselt juurde 87 miljardit dollarit.

Eesti jätkab oma kaitsesse investeerimist vähemalt kahe protsendi ulatuses SKTst, mis on järgmise nelja aasta jooksul kokku 2,4 miljardit eurot. Järjepideva investeerimisega oleme loonud oma sõjalise kaitse arendamiseks kindla aluse. See, et kevadisel õppusel Siil oli 18 000 osalejat, kõneleb selgelt ühe väikeriigi elanike kõrgest kaitsetahtest ja temakaitseväe suurest võimekusest, aga ka riigikaitse laiapindsest toimimisest – 16 000 kaitseväelase-kaitseliitlase kõrval osales palju politsei- ja piirivalveameti ning teiste asutuste töötajaid. Eesti julgeolek saab alguse igast meie inimesest, igast meie kodust – ühtsest ja tugevast ühiskonnast.

Me ei tohi unustada, et see, mis meid ühendab, on ajutistest erimeelsustest palju tugevam ja kestvam – erimeelsusi on korduvalt esinenud ka varem, kuid alati on neist üle saadud.

Rahvusvahelisel areenil pildile jäämiseks tuleb mõelda pidevalt tulevikuvajadustele. Eesti küberkaitsealane kompetents on maailmas laialt hinnatud. See on suur tunnustus aastatepikkusele tööle, aga ka kohustus. NATO tippkohtumise otsus hakata operatsioonidel kasutama liikmesriikide kübervõimeid lennukite või laevadega sarnaselt nõuab ka meilt mõttetööd, kuidas saame tulevikus kübervõimetega panustada. Samuti on kõrgelt hinnatud me kaitseväelaste professionaalsus rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Juunis suurenes neljakümne kaitseväelaseni meie kontingent NATO Afganistani missioonis Resolute Support ja lähiajal saadame kuni viiekümnest kaitseväelasest koosneva üksuse Malisse, kus see hakkab osalema Prantsusmaa operatsioonil Barkhane.

See on oluline, sest viimased aastad on näidanud, et julgeolekuolukord maailmas ei muutu lihtsamaks. NATO-l on stabiilsust tagav roll kõigi 29 liikmesriigi ning maailma jaoks laiemalt. Tippkohtumine näitab, et NATO on tegus mitmes valdkonnas. Lõunast lähtuvatele julgeolekumuredele vastamiseks hakkab Napolis tööle lõunakeskus, Iraagis alustatakse kohalike julgeolekujõudude toetuseks NATO väljaõppemissiooniga, Afganistanile kinnitatakse toetuse jätkamist, Gruusia ja Ukraina liikmelisuse poole püüdlemisest tehakse vahekokkuvõtteid. Laual on ka kutse Makedooniale alustada liitumisläbirääkimisi pärast nimevaidluse lõppu Kreekaga ja vahekokkuvõte NATO koostööst Euroopa Liiduga.

Tugev atlandiülene side ja suurem koostöö NATO ning Euroopa Liidu vahel suurendab meie kõigi julgeolekut. NATO-ELi koostöö olulisim küsimus on praegu sõjaline mobiilsus, mis toetab NATO suutlikkust lisavägesid Euroopas liigutada. Kuigi kaks organisatsiooni suhtuvad teineteisesse teatava ettevaatlikkusega, on NATO-ELi koostööga edasiliikumine olulisem kui eales varem. Olgu põhjus siis vältimatu vajadus hoida Suurbritannia Brexiti järel osana Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostööst või tarvidus hajutada skepsist, mida teatud ringkondades on tekitanud ELi süvendatud kaitsekoostöö ning potentsiaalne konkurents NATOga.

See kõik on otseselt Eesti huvides, sest suurendab meie ning me liitlaste julgeolekut ja stabiilsust. Võime julgelt oodata edukat NATO tippkohtumist!