Jürgen Rakaselg: oh jeerum, jeerum

Jürgen Rakaselg Foto: Margus Ansu

Lugedes 1. juuni Postimehest Ele Mälki arvamust «Ühe tööotsimise lugu: päev Kaagvere, ei meenunud mulle, et oleksin viimasel ajal kohanud ajakirjanduses sedavõrd selget moraalse paanika näidet.

Moraalne paanika on mõiste, mille võttis kasutusele Stan Cohen 1972. aastal ilmunud raamatus «Folk Devils and Moral Panic». Moraalne paanika on definitsiooni järgi ebaproportsionaalne reaktsioon ühiskonna väärtuste vastu suunatud ohu tajumisele (sageli meediat kaasates ja liialdustega), mis tõstab rahva soovi regulatsiooni ja kontrolli suurendada.

Pean vajalikuks lisada, et kõnealusel viisil sündmuste tajumise võimalikuks osutumine vajab kindlasti täiendavat uurimist ja analüüsi ning seda ennekõike kooli juhtkonna poolt, aga ehk ka kooli omaniku, haridus- ja teadusministeeriumi poolt. Ilma sündmuste objektiviseerimiseta ei saa sedavõrd olulisi asju lahendada ja loetud käitumiste kirjeldused vajavad kindlasti erakordselt põhjalikku tähelepanu.

Kuid sündmuste toimumise või mittetoimumise, võimalike süüdlaste ja ohvrite, lahenduste ja parandamisvajaduste väljaselgitamisest enam pälvisid minu tähelepanu kirjeldustega kaasnenud hinnangud ja hoiakud, kirjutise tugevalt väljenduv alltekst.

Ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et meid kõiki on karistatud. Meil on kogemus karistamisest, olgu selleks lapsepõlves vääriti käitumisele järgnenud keskkondlik, füüsiline või psühhologiline karistus, koolis või töökohal saadud formaalne või mitteformaalne karistus. Olgu selleks rahatrahv, meeldivast üritusest ilmajäämine või eakaaslaste põlgus. Selline karistuskogemus liidab meid, annab meile põhjuse pidada karistamist iseenesest mõistetevaks, «möödapääsmatuks kurjuseks». Karistatul on ootus, et karistamine tabab ka teisi üleastujaid, et karistus on vältimatu ja üleastumise korral alati õigustatud. Meile meeldib mõelda, et karistamine on meie käitumist mõjutanud. Tõenäoliselt ongi. Kuid kuidas see on mõjutanud? Kas karistamise tulemusena on saanud minust täiskasvanu, küps inimene, kes järgib reegleid? Või olen kasvanud inimeseks just tänu sellele, et mind pole karistatud, on andestatud või hoopis õpetatud teisiti käituma? Meil kaldub olema arvamus, et karistamise ja sellele järgneva, teiste õigusi ja vabadusi järgiva käitumise vahel on olemas seos. Kahjuks pole käitumisteadlased suutnud sellist seost leida. Või kui leitakse, on seos väga kesine. See muidugi ei sega meil jätkuvalt uskumast, et seos on ikkagi olemas ja tugev. Mis tahes teaduskirjandusest olulisem on meist suuremale hulgale ikka «oma» ja «kodune» siseveendumus. Ja ka see on loomulik.

Kuritegu ja karistus on tohutult populaarne teema. Kuritegevuse vastaseid liitev funktsioon on kuritegevuse kui nähtuse juures ilmselt üks positiivsemaid – kuritegevuse vastu ollakse sõltumata east ja rahvusest, nahavärvist või sissetulekust. See on valdkond, kus meie individuaalsed karistuskogemused sillutavad teed olemaks selles küsimuses ekspert. Kasvatamine, õigus ja tervishoid on ilmselt kolm kõige suuremat valdkonda, milles eksperdistaatust ollakse kergesti võtma. Tõenäoliselt leidub meil kõigil sõpru, pereliikmeid, tuttavaid, kes jagavad lahkesti nõu juriidilistes küsimustes, sest nad on kunagi ise sõlminud ühe lepingu või käinud kohtus; oskavad leida just selle õige rohu, mis teda ennastki kunagi sarnases olukorras aitas või veelgi enam – teavad täpselt, kuidas peab käima ringi lapsega ühes või teises olukorras. Kui esimese kahe osas suudab arukas inimene suhtuda kriitiliselt, kui nõuandjal puuduvad selleks erialased teadmised, siis viimast võetakse tõsisemalt. Ometi ei takista erialaste teadmiste puudulikkus neil teemadel sõna võtmast. Kurja teinud või vääralt käitunud inimesega on «asjad ju väga lihtsad – korralik karistus ja asjad saavad korda. Ja kui kunagi veel mõtleb midagi sellist teha, küll siis tuleb see korralik karistus meelde.»

Kahetsusväärselt tuginevad aga sellised nö pubivestlused suures osas peamiste faktiliste asjaolude kesisele tundmisele ning neid vabu diskussioone iseloomustab sageli pragmaatilisus, individualism ja autoritaarsus.
Ja pubivestlusega ilmaprobleemide lahendamiseks sellest ka piisab, sest vestlejad ei pea selle lähenemise hinda teadma, selle lähenemise igapäevast toimimist tagama. Ja ammugi mitte tegelema selle tagajärgedega ega nägema sellise lähenemise tulemust. Ja seda ei saa ka inimestele ette heita. Neil on oma loogika ja ratsionaalsed argumendid. «Korralik» karistus tagab õigluse ja hingerahu. Kui silma vastu võetud silm, siis on maailma õiglus jälle tasakaalus.

Ometigi võiks selliseid rahvalikke lähenemisi toetavaid arutluskäike oodata pigem mõne populistliku poliitiku suust. Mul on raske uskuda, et sotsiaalvaldkonna inimene ootaks erikoolis liikudes tärgeldatud särkidega rivisammu harjutavaid tütarlaste roode. Sotsiaalvaldkonnas töötajad võivad küll oma unistustes näha ideaalset klienti/abistatavat just sellisena – omandatud haridus, püsiv töötamine, tervislikud eluviisid, kuuletub korraldust saades ning haarab lennult kõikidest nõuannetest kinni. Aga see pole ilmselt kuigi mõistlik ootus. Ligi kümme aastat alaealiste komisjonis töötamise kogemust kinnitab mulle, et erikooli suunatakse ainult ja ainult äärmisel vajadusel. Ja alaealiste komisjonid ei suuna sinna lapsi, kes suudavad oma käitumist ohjata ja suhtlemisolukordi adekvaatselt lahendavad. Erikool ei ole ka vangla, kus karistuse kandmisega kaasneb paratamatult eetiline etteheide, või maakeelsemalt – tänitus. Erikool ei ole kindlasti karistus, vaid meede laste käitumise korrigeerimiseks, koht nende laste abistamiseks. Samuti tuleb tõdeda fakti, et erikoolide õpilaste arv on aasate jooksul olnud langustrendis, alaealiste komisjonidesse suunatakse senisest vähem lapsi. Võiks loota, et komisjoniarutelu ja erikool on jätkuvalt äärmuslikud meetmed ja kunagi ei hakata erikoole käsitlema kui «pisut kergemat» vanglat või karistusasutust. Kindlasti ei tähenda see seda, et pooldaksin haiglaslikku sentimentaalsust või vääritimõistetud nö vabakasvatust ehk hoolimatut kaost. Ma räägin laste hariduslikest ja kasvatuslikest vajadustest ning nendele adekvaatset reageeringut ehk asjakohase abi pakkumise vajadusest.

Võib ütelda, et Eesti ja tema elanikud üldiselt hoolivad lastest. Lastekaitseseaduses on kirjas kenad põhimõtted, lastekaitsetöötajate nappus või laste väärkohtlemise juhtumid saavad suurt tähelepanu, neile elatakse vägagi kaasa. Aga samas, kas me hoolime kõikidest lastest? Või tegelikult hoolime vaid nendest, kes käituvad meie ootustele vastavalt ja aktsepteerime ka näiteks jõukasutust nende laste osas, kes meile meelepäraselt ei käitu? Ehk teisisõnu - hoolime vaid teatud viisil käituvatest lastest? Kui laps käitub lubamatult, siis pole ta enam laps, keda peab kaitsma? Või tuleb napid vahendid nii jagada, et kaitset ja abi saaks soovitult käitujad ja küll sobimatult käitujad saavad ise hakkama? Sobimatu käitumine lubab meil võtta kasutusele vahendid, mida kasutatakse täiskasvanute, oma käitumist reeglina paremini juhtida suutvate, kuid siiski hälbivalt käitujatega?

Mulle tundub lastest hoolimises sellise vahe tegemine silmakirjalik. See võib olla märk seesmisest ebakindlusest. Ebakindlusest enda toimetuleku osas. Mis muu sunniks võitlusesse ja võidurelvastumisse deemonitena kirjeldatud lastega, kes ei oska käituda. Mis muu tekitaks paanilisi üleelamisi ning soovi «kontrollimatu» olukord mistahes hinnaga allutada või põgeneda ja seda igati õigustada.
Ja igal ajastul kordub sama jutt, olgu kõnelejaks Kreeka filosoofid, kirurgist lastekasvatusentusiast Pirogov või kaasaegne sotsiaalteaduste magister – «Noored on hukas ja üha hullemaks läheb! Päästku end, kes saab!»
Moraalsele paanikale on õnneks tavapärane see, et ebaproportsionaalse hirmu õhutamisega kõik piirdubki. Palju lärmi ja näiliselt «asjalik tegelemine olulise teemaga» on juba piisav. Kasutatakse seda näiteks vahetult enne valimisi või muidu nö pildile saamiseks. Euroopas on siiski palju riike, kelle kriminaalsätetesse on selliste õhutuste tulemusel tekkinud ka mõned muutused. Kuid valdavalt kaasneb sellise tegevusega vaid mõningane meediakära. Nii nagu Karupoeg Puhhis, kus Christopher Robin ja tema sõbrad väikest Ruud päästsid. «Kõik tegid midagi, et teda (Ruud) päästa. Notsu, kes oli äkki täiesti ärkvel, hüples üles-alla ja karjus «Oh jeerum, jeerum!»…» (A.A.Milne).