Mika Keränen: las kirjanik räägib, kuidas asjad on

Mika Keränen Foto: Margus Ansu

Keskerakondlasest rahvaesindaja Yana Toom tundis ennast kehvasti, lugedes Ilmar Tomuski lasteraamatut «Vend Johannes». Tema hinnangul solvab Eestimaa venekeelseid inimesi lugu sellest, kuidas vene keelt kõnelevad tüübid tahavad poisilt mobiili ära võtta.

Eriti ebameeldivaks teeb loo Toomi arvates see, et kirjanik Ilmar Tomusk teenib ka riigileiba. Ma juba kujutan vaimusilmas ette, kuidas Toomi sõnu saab serveerida taldrikul kõikvõimalikele inimõiguslastele, kellel pole aimugi, et Eesti riigi vastast propagandat viljeletakse kõige innukamalt Eesti enda sees.  

Postimehe online-versioonis vilksatas juba üks kommentaar, et läänes poleks võimalik nii kirjutada, nagu Tomusk kirjutab. Vaidlen vastu. Just selle kommentaari pärast sooviksin pöörata tähelepanu korraks mitte «Vend Johannesele», vaid ühele läänes ilmunud raamatule.

Rootsis on vahva autor Gunna Grähs, kes on ka väga tuntud illustraator. Ta kirjutas väikestele lastele pildiraamatu, mille pealkiri on «Dino och Lilla Kurren». Rootsis populaarse raamatu peategelane on immigrant Dino, kes kohtub loos Heikkiga, kes on soomlasest padujoomar.

Illustratsioonid on realistlikud. Ühel pildil vedeleb purjutaja liivakasti kõrval põõsa all. Tema kotis on kinnised õlled, ümberringi tühjad pudelid. Liivakasti ümbrus on räpane. Paneelmajade rõdud on täis satelliiditaldrikuid. Gunna Grähs kujutab halastamatult elu ennast. Ta kirjeldab soomlasest Heikki elamist kui haisvat urgast, kus kõik nurgad tühje viinapudeleid täis. Ühe pildi peal on näha, et seinale on soditud sõna «fuck».

See on raamatu peategelase Dino maailm, kus väike poiss peab hakkama saama. Kõik me saame ju aru, et elu on Bullerby laste ajast edasi läinud. Või kas saame? Tänapäeval on lastel teised probleemid ja nad pole isolatsioonis.

Nad näevad kõike, kuulevad kõike, mis ümberringi toimub. Kuidas nad asjadest aru saavad, on hoopis teine asi. Ma arvan, et kõigist maailma koledatest asjadest on parem vanematega rääkida kui vaikida. Muidu teevad lapsed oma järeldused ainult telesaadete ja interneti põhjal.  

Aga mis te arvate, kas mina soomlasena solvusin seda lugu nähes? Ei solvunud. Ma tean, miks Heikki on soomlane. Ma tean, kui raske on selle põlvkonna soomlastel, kes rändasid 1970ndatel tööpuuduse tõttu Rootsi. Soomes neid põlati, Rootsis olid nad ka võõrad. Väga paljudest said joodikud. Sellepärast on selles rootsi lasteraamatus üks tegelane just Heikki.

Neid on palju. Poola joodik Jan ei kõnetaks last mitte kuidagi. Ega mul hea meel pole, et Heikki on soomlane, aga paraku on see tõsiasi. Südames aga loodan, et võib-olla on see hea, et ta on Soome taustaga. Äkki ka Rootsi rootslane mõtleb veidi selle peale, milline saatus soomlasi tabas.

Gunna Grähsi lasteraamatu näide pole Rootsis mingi erand, vaid osa laiemast diskussioonist, kus on mängus ka Rootsi kirjastused. Kirjanikud tunnevad, et kirjastajad või «demokraatia kaitsjad» piiravad nende sõnavabadust. Lapsevanemad on pöördunud kirjastustesse, et lasteraamat on ropp. See lisab paratamatult kirjanike enesetsensuuri.

Kirjanikud on sunnitud mõtlema üha rohkem poliitilisele korrektsusele, kirjutades alkoholist, immigrantidest ja muudest valusatest teemadest. Kirjanikuna tean, et selline poliitiline korrektsus ei vii kunstis mitte kuskile. Lastele kirjutades peab olema aus.

Seda Rootsi diskussiooni on olnud põnev jälgida. Ajalooliselt on sõnavabadusega Rootsis ikka hästi. Ega muidu poleks Astrid Lindgren saanud «Pipit» avaldada. Mõelge korraks Pipi peale. Ta elas ju üksi, isa oli ta hüljanud. Isa oli ära, nii nagu eesti ehitaja välismaal tööl. Nii mõnigi keskklassi rootslane võis mõelda, et sellisest asjast pole vaja kirjutada, aga õnneks poliitiline korrektsus polnud nii suur.

Pipi on oma olemuselt lugu üksi hakkama saamisest. Ühtegi täiskasvanut polnud tal kõrval. Ja ta sai hakkama! Kui tsensuur oleks teinud Pipist kukupai, mis oleks temast alles jäänud?

Mis oleks meie «Kevadest» alles jäänud, kui kirjanikul polnuks julgust kirjutada, mida tahtis? Poleks Paunveres rüübatud «Lati patsi», poleks sakslasi oma õue pealt minema aetud. Poleks seda raamatutki, kardan ma.