Juhtkiri: autoriteet, mitte võim

Paar kuud tagasi Kaagvere erikoolis käinud Tartu Postimehe reporter ja fotograaf olid tunnistajaks, kui üks vihane tüdruk lükkas ümber raamaturiiuli, sest ei saanud pastakat tagasi. Foto: Sille Annuk

Eilses Postimehes ilmunud sotsiaalteaduse magistri Ele Mälgu kirjeldus Kaagvere erikooli töötajate kaitsetusest ja õpilaste karistamatusest tõi taas päevakorrale mitu valusat küsimust.

Üks neist puudutab õpilaste – ja ka õpetajate, sest konfliktis on alati kaks poolt – ­õiguste-kohustuste tasakaalu. Kui vaadata, kuidas on kaalukausid viimase paarikümne aasta jooksul kõikunud, siis 1990ndate alguses, mil koolis õpilaste õigused veidi suurenema ja õpetajate omad veidi vähenema hakkasid, võis seda näha pigem positiivse muutusena.

Kuid millegipärast ei suutnud need kaks poolt koolisüsteemis soovitud tasakaalu leida ja õigused on läinud aina enam õpilaste kätte.

Eriti teravaid probleeme tõi see muutus kaasa erikoolides, kus noortel on niigi raskusi oma piiride tunnetamisega. Õpetajate õigused kas või elementaarse korra tagamisel on aina kahanenud ka neis koolides.

Ehkki oleks vale teha üldistusi kõigi erikoolide kohta, näitab Kaagveres kirjelduste järgi toimuv ometi, et korra tagamisega seal on suuri raskusi. See omakorda ei aita kaasa erikoolide eesmärgile – lahendada kasvandike käitumisprobleemid –, vaid võib viia lausa vastupidiste tulemusteni. Nii on ka Tartu maavalitsuse spetsialist sunnitud tõdema, et mõne tüdruku käitumist on Kaagvere erikooli saatmine isegi halvendanud.

Tõsi, selle kooli olukorda raskendab ka ruumikitsikus, mis erinevate sotsiaalsete oskustega noortele vähe hingamisruumi annab, ja tulevikus lubatakse ka Kaagverele paremaid päevi. Kooli ootab ümberehitus, mille tulemusena loodetakse enam ruumi saada, samuti muutuvad rühmad väiksemaks.

Lisaks käivad ettevalmistused erikoolide arengukavade uuendamiseks ja alaealiste mõjutusvahendite täiendamiseks – peamiselt võimalike tugimeetmetega, et noori pahandustest eemal hoida.

Kuid see kõik ei aita taastada tasakaalu õpilaste-õpetaja suhtes, kus korralooja ja kooli meelsuse juhtija funktsioon peaks siiski jääma õpetaja pärisosaks. On selge, et praegu valitsev karistamatuse õhkkond ei aita kaasa noorte käitumisprobleemide lahendamisele.

Kuidas seda teha, see tuleb praegu selgeks rääkida ilmselt eelkõige Kaagvere erikooli enda juhtkonnas, kuid see küsimus nõuaks ka laiemat arutelu.

Tegemist on tervikprobleemiga, mida üksnes formaalselt õpetajatele suuremaid õigusi andes ei lahenda. Autoriteetsust ei saavutata üksnes karistamisega, seda peaks olema kahekümne aasta tagune olukord meile juba õpetanud.