Horst Seehofer

FOTO: Andrus Peegel

Viimaste nädalate jooksul on Saksamaal murtud kaks seni raudkindlat tõekspidamist. Esmalt, et Saksamaa jalgpallikoondisel läheb MMidel alati hästi, ja teiseks, et kantsler Angela Merkeli Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) Baieri sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalne Liit (CSU) tabab ära hea maitse piiri ning ei astu oma suuremale sõbrale sedavõrd valusalt varbale, et sellega pandaks ohtu nüüdseks pea seitse kümnendit kestnud konservatiivide bloki ühtsus.

Nüüd saabusid mõlemad raputused samal ajal. Saksamaa koondis sõitis pärast alagrupiturniiri Venemaalt koju ja CSU siseminister Horst Seehofer ajas pilli lõhki ning hakkas tagasiastumisega ähvardades Merkelilt karmimat piiripoliitikat välja pressima. Kui jalgpallikoondis saab nelja aasta pärast Kataris teha vigade paranduse, siis Seehoferi samm võib tähendada hoopis püsivamaid muutusi.

Siseminister valas eelmise nädala lõpul õli tulle ja teatas, et kui tema nõudmisi karmima rändepoliitika osas ei rahuldata, paneb ta ameti maha. Hiljem muutis ta meelt ja tahtis Merkeliga veel kohtuda, lootes, et uus kokkusaamine kujuneb edukamaks kui eelmisel laupäeval kantsleri tööruumide rõdul toimunud veinijoomine, mida Seehofer hiljem mõttetuks nimetas.

Siseminister hakkas liialt hoogsalt rusikatega vehkima ja lõpuks kadusid tema selja tagant isegi tema enda parteikaaslased.

Alates siseministriks saamisest on Seehofer üritanud asju omamoodi ajada ja endast märki maha jätta. Näiteks muutis ta vastuolulisel kombel ministeeriumi nime, andes sellele rahvuslikuma kõla sõnaga «Heimat» (kodumaa). Erineda soovis Seehofer ka nüüd, üritades kantslerit ähvardada. See on tegu, milleks pole just kuigi paljudel Saksa poliitikutel julgust jätkunud.

Pärast parempopulistliku Alternatiiv Saksamaale (AfD) edu eelmise aasta Liidupäeva valimistel oli selge: migrante ootab ees halb aasta, kuna CSU vajab selle aasta oktoobris toimuvatel võtmetähtsusega Baieri valimistel imerohtu liidumaal esimest korda kandideeriva AfD vastu.

Parim viis selle leidmiseks oleks immigratsioonipoliitika põhimõtteline muutus föderaaltasandil ehk Baieri konservatiivsele valijaskonnale CSU poolt edastatav sõnum: me pole Merkeli tsentristliku poliitika käepikendus. CSU on CDU kõrval jäänud rahvuslike väärtuste kaitsjaks ja selline kooslus on ka valijatele siiani sobinud.

Tundub aga, et siseminister hakkas liialt hoogsalt rusikatega vehkima ja lõpuks kadusid tema selja tagant isegi tema enda parteikaaslased, hämmingus tavainimestest rääkimata. Kuigi sellest ei pasundatud, usuti, et liitlassuhete päästmise nimel oleks CSU valmis oma esimehe üle parda heitma.

Lõpuks suutsid valitsuspartneritest sotsid konservatiivide kokkulepet sedavõrd palju pehmendada, et Seehoferi nõutud migrantide transiidikeskusi ei tule. Ometi oli minister pärast sotside poolt hambutuks muudetud kokkulepet ülimalt rahul ja ütles ajakirjanikele, et nende ees seisab üks väga õnnelik siseminister. Veel mõni päev tagasi oli Seehofer valmis nendesamade transiidikeskuste nimel valitsust kukutama.

Oli siis tegu Seehoferi sõuga, mida ta valimiste eel vajas? Kas ta jagas ära, et Merkelit tuleb avalikult survestada, panna ta valitsuse stabiilsuse üle muret tundma, kantsler nurka suruda ja oma tahtmine välja pressida, arvestades sealjuures, et sotsid ei saa oma rekordiliselt madala toetuse juures valitsuse lagunemist ja erakorralisi valimisi lubada ning võivad tänu sellele konservatiivide leppe heaks kiita?

Või oli tegu hoopis ebavajaliku mürgipritsimisega, mis valitsuse sisekliima täielikult rikub? Hoolimata sellest, et Seehofer otsustas ametis jätkata ja kompromiss saavutati, said siseministri maine ja usaldusväärsus kõva hoobi. Seda nii valitsuses kui avalikkuse silmis, kellest vaid 27 protsenti on ministri tööga rahul. Merkel võib Seehoferile mässu küll andestada, aga mitte unustada.