Joosep Värk: hall udu

Raha. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kirjutasin nädala alguses loo Lääne-Tallinna keskhaigla korruptsioonijuhtumist, kus hooldusravikliiniku juhid võtsid uurijate hinnangul patsientide lähedastelt vastu raha, et lähedased pääseksid ravijärjekorras ettepoole.

Selle käigus meenus mulle üksjagu üldisi kirjeldusi, mida aastate jooksul meditsiinikorruptsioonist räägitud on. Üks inimene rääkis, et tema kolleeg võtab altkäemaksu rikastelt patsientidelt. Teine inimene rääkis, et nägi, kui tema ülemus võttis raha vastu.

Kolmas, neljas, viies ja kuues rääkisid sellest, kuidas tuntud arsti võsukesele tehti paar aastat tagasi residentuuri lisakoht, millele põhjendust on väga keeruline leida. Seitsmes ja kaheksas rääkisid veel paar head lugu selle sama arsti teistest äridest.

Kõik need juhtumid ajasid mind esmalt marru, aga seejärel tegid lihtsalt jõuetuks – inimesed, kes teavad, ei räägi. Inimesed, kes ei tea, räägivad, ja nii, et vähe pole.

Juba esimesel kursusel rääkis Priit Pullerits ajakirjandustudengitele sellest, kuidas meditsiinis valitseb väga tugev ringkaitse. Pea kõik Eesti arstid on õppinud samas kohas ja seetõttu seob neid justkui mingi vennaskond. Umbes nii nagu Eesti ajakirjanikudki, ainult selle vahega, et ajakirjanikuks võib saada n-ö mees metsast.

Ma pean tunnistama, et ma ei saa aru sellest, miks neid juhtumeid konkreetselt tundvad inimesed selle teadmisega midagi ei tee. Uurimisasutuste kõrvu see info ei jõua ning seetõttu müttavadki korruptandid vabalt. Ainukesed, kelle kuuerevääri see määrib, on oma tööd ausalt ja hingega tegevad arstid. Kui ajakirjanduses selline juhtum oleks, siis ei mõtleks ma kaks korda.

Ebaeetilisuse ilmingutest meedias on kirjutanud kõik väljaanded. Võiks ju öelda, et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, aga tegelikult on selline tegumood oluliselt parem kui lihtsalt ringkaitse. Kui tead konkreetsed lugu, siis teavita sellest avalikkust või ametiasutusi.

Loomulikult olen ma kuulnud ja lugenud seisukohti, et kõik ajakirjanikud on ära ostetud. Viimati näiteks tselluloositehase debatis, kus mitu selle vastast süüdistas pea kõiki ajakirjanikke äraostetavuses. Endal polnud tõendikübetki.

Samamoodi olen ma Eesti Meedia töötajana kuulnud, et selles firmas toimuvad asjad mustalt. Kuidas omanik Margus Linnamäe ajakirjanike tööd ehk kajastust mõjutab. Viimati räägiti selliseid jutte ühe konkureeriva uudistetoimetuse suvepäevadel eelmisel nädalavahetusel.

Kõik need juhtumid ajasid mind esmalt marru, aga seejärel tegid lihtsalt jõuetuks – inimesed, kes teavad, ei räägi. Inimesed, kes ei tea, räägivad, ja nii, et vähe pole. Tulemust pole kummalgi juhul ning ainsana saab selgeks see, kes inimestest oleks valmis ebaeetiliselt käituma. Kuidas siis muidu tekib mõte teistele kahtlusevarju heita.