FOTO: Panther Media/Scanpix

Kinnipidamine kokkulepitud kellaaegadest on ammustest aegadest viisaka käitumiskultuuri üks aluseid. Kirjandus- ja muusikaklassikast (poeem ja ooper «Jevgeni Onegin») teame, et ka duellile pidid vastased täpselt saabuma, kirjutab psühhiaater ja psühhoterapeut Jaan Olari. 

Minul on lähinädalatel mõnedki töötunnid raisku läinud, sest vastuvõtule oodatud patsiendid pole saabunud ega mittetulemisest ka teatanud. Nii ma istun üksinda oma kabinetis ning meel muutub mõruks ja nukraks. Olen ju nendega kohtumiseks valmistunud nii erialaselt kui ka psühholoogiliselt.

Arstile tähendab patsiendi vastuvõtt sisuliselt sama, mis õpetajale koolitund, näitlejale etendus, ettevõtjale ärikohtumine jne. Kujutagem ette, millises meeleolus on klassis õpetaja, kui õpilased tundi ei tule. Kui teaksin, et patsiendil ei õnnestu kokkulepitud kellaajal vastuvõtule tulla, saaks seda aega ehk pakkuda mõnele teisele abivajajale või kasutada enesetäienduseks, nõupidamiseks kolleegidega jne. Ootamatused pole välistatud kellelgi, olgu need siis seotud töö või isikliku eluga. Arsti juurde tulemata jätmisest on aga võimalik teada anda ka registratuuri helistades või e-postile kirjutades.

Soomes, kus olen töötanud rohkem kui veerand sajandit, trahvitakse üsna suurte summadega patsiente, kes on arsti vastuvõtu vahele jätnud sellest etteteatamata. Selline kord tugevdab kindlasti distsipliini. Kui Eesti Vabariigis sama põhjusel trahvima hakatakse, võiks saadavad summad minna heategevusse.

Patsiendi ükskõikne suhtumine arsti vastuvõtuaega näitab ka tema leiget suhumist oma tervisesse. Lõpuks võib siin kõige suuremaks kannatajaks olla ravialune ise.

Patsiendid ja nende lähedased on kirunud pikki ravijärjekordi ning seda, et arstidel nende jaoks vähe aega jätkub. Kriitikas on palju õiget. Kõrgeltarenenud meditsiinikultuur algab aga patsiendi ja arsti vastastikusest austusest ja lugupidamisest.

Pidagem meeles luuletaja ja ühiskonnategelase Gustav Suitsu sõnu: «Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks.»