/nginx/o/2013/08/02/1937054t1h6729.jpg)
Keegi on kunagi arvanud, et mõistlik oli laulda, et tüdrukud on tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Praegu tundub, et suhkrust ja jahust ja maasikavahust peaks olema tehtud hoopis internet. Selle üle hääletasid eile Euroopa Parlamendi liikmed. Sel korral klikiti rohkem nuppu, millel «vastu». Uuesti on parlamendiliikmed «poolt/vastu» nupu juures septembris, kirjutab advokaadibüroo TRINITI vandeadvokaat ja ekspert Euroopa Nõukogus Karmen Turk.
Koos akadeemikutega üle Euroopa alates Southamptoni Ülikoolist ja lõpetades Tilburgi Ülikooliga kirjutasime kriitilise analüüsi planeeritava autoriõiguse direktiivi osas* Euroopa Komisjonile arvesse võtmiseks ja seda eelkõige seoses direktiivi artikliga 13 ehk seonduvalt platvormi kohustustega. Miks me selle kirjutasime?
Direktiiv on Euroopa Liidu õigusakt, mis liikmesriikidel oma seadustesse vastu tuleb võtta.
Euroopa Liit on teinud rea samme, mis tasakaalu otsimisele selja keeravad ning püüdlevad puhta ja kristallselge interneti loomise poole s.t internet, kus kõike on võimalik kontrollida. Sellist n-ö kirstallselget internetti on võimalik luua küll, nt Põhja-Koreas on väidetavalt kokku registreeritud 28 domeeninime ning riigi «intranetis» ehk riigipiiridega rõngastatud internetisarnases võrgus on ligipääs peamiselt vaid ülikoolide ja ametiasutuste lehtedele. Usun, et Euroopaski suudame seda saavutada. Igatahes, Euroopa Liit seda tulevikku, kus internetis iga sinu samm on ennetatavalt blokeeritav, järgitav ja kontrollitav suurte vendade (-õdede) poolt, ei karda.
Mis on olnud Euroopa Liidu «tähelepanuväärseimad» sammud viimase pooleteise aasta jooksul, et saavutada kontrolli interneti üle.
2016 aasta mais sõlmiti mitteühegi valitsusvälise organisatsiooni või isegi Euroopast pärit ettevõtte osalusel online platvormide kommunikatsiooni, mille kohaselt suur-platvormid kohustuvad reageerima 24 tunni jooksul igale teatele. See on aplodeeritav käik. Paraku, on platvormid kohustatud ka omal algatusel «käituma vastutustundlikult kaitsmaks põhiväärtusi». Ka talupojamõistus ütleb, et kus põrkuvad kellegi soov infot otsida või seda väljendada ning teise isiku soov seda «kustutada» põrkuvad juba vähemalt kaks «põhiväärtust». Seega kumba põhiväärtust kohustati platvorme tagama?
Advokaadina peab siiski kahtlema, kas ikka platvormi «meetmed» suudavad teha automaatselt seda, milleks näiteks keskmisel kohtunikul kulub 1,5 aastat.
Järgmiseks on lajatatud lauale audiovisuaalmeedia direktiiv. See on selline õigusakt, mis näeb ette selliste platvormide õigused ja kohustused, kus on kättesaadav muusika, filmid jmt. Ettepaneku kohaselt kohustub nt videofaile talletav platvorm tegema ei midagi muud, kui «rakendama meetmed ja vahendid, mis tagavad kõigi kodanike kaitse ebaseadusliku sisu eest». Ehk tundub, et ei midagi üle mõistuse keerulist, eks. Kuigi, kui mõtlema hakata, siis juba igal kodanikul on kasvõi enda isiksuse pinnalt konfliktsed huvid.
Näiteks isik soovib ühelt poolt avaldada arvamust valimisdebati saate kohta, kuid teiselt poolt mitte saada lubamatut kriitikat enda koolibändi esinemise kohta. Samas on ELi õigusaktis kehtestatud justkui eeldus, et platvormid on eksimatud ja sisemise konfliktivabad olevused, kes kaitsevad «kodanikke». Advokaadina peab siiski kahtlema, kas ikka platvormi «meetmed» suudavad teha automaatselt seda, milleks näiteks keskmisel kohtunikul kulub 1,5 aastat. Lisaks, kas sel platvormil õnnestub teha seda ilma, et moodustuks totaalne jälitusmehhanism ehk täielik pilt selles, mida üks «MINA» platvormil teeb ja mis on see, mida jagab teistega.
ELi suur-föderatsiooni jõud ei raugenud seal. Autoriõiguste direktiivi ettepanek juba ringles ametnike sahtlite ja portfellide vahel. Sügisel potsatasid minu postkasti e-kirjad mitmelt poolt Euroopast, et kas see on tõesti E-Eesti ettepanek, mis tollal avalikkuse ette jõudis. Kahtlesin alguses, siis lasin pea norgu ja panin postkastile puhkuseteate!
Praeguseks on ettepanek läbinud mitmeid kosmeetikaprotseduure. Erisusi on loodud vikipedistidele ning näiteks vabavara arendamise platvormidele (nt Github). See on mõistlik. Vikipedistide protest Euroopas, kus nende avalehed on protestitekstiga kaetud on seega laiema eesmärgiga. Nimelt, paraku nõutab ettepanek üldreeglina, et iga teenuspakkuja, kes talletab või annab juurdepääsu autoriõigustega kaitstud teostele või muule sisule, mille laevad üles kasutajad, kelle puudub selliseks tegevuseks õigus, kohustuvad vältima sellise sisu kättesaadavust enda platvormil.
Autoriõiguste uus direktiiv leiab aga, et senini kuni nii tarka tehnoloogiat ei ole, võiks selle kohustuse panna igale platvormile, kes koostöös õiguste omajatega kenasti iga meie baidi üle vaatavad ja otsustavad, kas seda lubada või mitte.
See hõlmab näiteks olukorda, kus Youtube’i kasutaja laeb lubamatult üles filmi või video ilma, et tal oleks selleks autoriõiguste omaja luba. Juba on ka Eesti meedias küsitud, kuidas siis nüüd seda ikkagi tagatakse. Automaat-tehnoloogiad, jälgimissüsteemid ja monitoorimise mehhanismid ei suuda tuvastada «õigustatud kasutust». Õigustatud kasutus on aga just see, millele intellektuaalomandi kaitse ja ühiskonna kasu vaheline õrn tasakaal on üles ehitatud. Nimelt ei pea me tavamaailmas küsima teadlaselt luba tema tsiteerimiseks; maalikuntslikult tema parodeerimiseks või etenduse autoritelt ja näitlejatelt selleks, et Aktuaalses Kaameras etendusest uudislõiku näidata. See on vaba kasutus. Seda ei suuda tuvastada ükski tehnoloogia enne Turingi testi läbinud või neuronvõrkudel põhineva tehisintellekti realiseerumist. Autoriõiguste uus direktiiv leiab aga, et senini kuni nii tarka tehnoloogiat ei ole, võiks selle kohustuse panna igale platvormile, kes koostöös õiguste omajatega kenasti iga meie baidi üle vaatavad ja otsustavad, kas seda lubada või mitte.
Interneti-reguleerimise põhimõte on, et mistahes muudatus peaks olema loodud kõigi huvipoolte kaasamisel – s.o riik, interneti teenuse osutajad, tsiviilühiskond ning kasutajaskond. Direktiivi eelnõu kohaselt peaks, aga tulevikus selles, milliseid tuvastusmeetodeid ja tehnoloogiaid kasutada, kokku leppima õiguste omajad ja platvorm. Aga riigi huvid? Kasutaja põhiõigused ja -vabadused? Ühiskonna huvid?
Õigusriigis elavale isikule on veelgi huvitavaim see osa ettepanekust, mille kohaselt on küll isikul, kelle sisu õigusteomaja nõudel (või preventiivselt) internetist eemaldatakse või ei lubata seda jagada, õigus otsuse peale edasi kaevata. Kaebuse kohta teeb aga otsuse mitte kohus, vaid õigusteomaja. Ehk siis õigusteomaja tuvastab rikkumise, isik kasutab õigust selle peale kaevata ning õigusteomaja omakorda esitab põhjendatud otsuse, miks kaebus kuulub rahuldamisele?
Internet ei ole lihtsalt tehnoloogia. See on miski, mis kujundab ümber meie ühiskonna ning voolib meie tuleviku selliseks, mida meie põlvkond ei oska ettegi näha. See annab tervetele rahvastele ligipääsu kultuurile ja teadusele. See võimaldab reaalajas organiseerida riigi kaitse. See annab meist igaühele hääle. Loominguline õitseaeg peaks saabuma. Selline keskkond on iseeneses inimõigus meist igaühele. Selle keskkonna säilitamine on fundamentaalne ning kaitstud konstitutsioonilisel tasemel. Minu õigust ennast harida; suhelda ja avastada, ka seda, mis on YouTubes, ei tohi anda kergekäeliselt õigusteomajate kontrolli alla. Veelgi hullem, seadusega luua omakohtu süsteem, millel on vähe pistmist demokraatlike väärtustega.
Internet ei ole lihtsalt tehnoloogia. See on miski, mis kujundab ümber meie ühiskonna ning voolib meie tuleviku selliseks, mida meie põlvkond ei oska ettegi näha. See annab tervetele rahvastele ligipääsu kultuurile ja teadusele.
Miks meie oma riik abistab sellise monstrumi loomisel, mis on tulevikus igale meie enda ettevõttele barjääriks turule sisenemiseks? Miks me ei anna eeskuju teistele liikmesriikidele, et otsida tuleb tasakaalustatud lähenemist, sest meile väikeses ühiskonnas on omane igaühele võrdse hääle andmine ja me tunnustame erahuve võrdselt ühiskonna omadega? Kas ekspordiartikkel ei peaks olema vaba infomajandus ja e-ühiskond, kus kaitstud on ka intellektuaalne omand, kuid seda mitte kõigi ja kõige arvel?
Arvestades ELi tegemisi teistes seotud valdkondades nagu vihakõne, alternatiiv-uudised, valeuudised ja vihane kõne, võib sealgi oodata peagi samalaadset sunnimehhanismi. Loomulikult võib naasta ootuse juurde, et see loob meile puhta ja kristalse interneti ehk kontrollitud interneti, kus keegi on harjaga käinud põranda kenasti üle. Kuid kas tõesti usub ratsionaalne ning ajaloolise mäluga inimene, et eraõiguslike (multinatsionaalsete) ettevõtete relvastamine tabalukkudega meie kõigi ühise «teadmisteallika» ja kommunikatsioonivahendi üle, toob pikemas perspektiivis kaasa positiivse lahenduse? Ükskõik kelle jaoks?
Vaevalt! Kuid näiteks luges EL seaduslikuks Saksamaa uue seaduseelnõu, mille kohustatakse platvorme tagama vihakõne ja valeuudiste puudumise enda platvormilt. Seda kuni 50 miljoni euro suuruse trahvi ähvardusel.
Jah, on. Päriselt.
Miks me ei tee ettepanekuid, mille on sõnastanud sarnaselt nii Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kui Euroopa Nõukogu, mis mõlemad on leidnud lähenemised, mis loovad tasakaalu selles konfliktses internetis. Näitena võib tuua, et kogu olemasolev teadus- ja empiiriline kirjandus sedastab, et muuhulgas just teata-ja-tegutse lähenemine on efektiivne ja kohane meede kaitsmaks nii väikesi kui suuri, nii inimest kui ühiskonda ning nii loojaid kui kasutajaid.
Tasakaalustatud, tõhus ja efektiivne. Ning nüüd on õigusametnikel mitme kuu vältel võimalus selle lahenduseni ka jõuda ning vabastada autoriõiguste regulatsioon hüüdnimedest nagu «meemikeeld».
* Stalla-Bourdillon, Sophie and Rosati, Eleonora and Turk, Karmen and Angelopoulos, Christina and Kuczerawy, Aleksandra and Peguera, Miquel and Husovec, Martin, A Brief Exegesis of the Proposed Copyright Directive (November 24, 2016). Available at SSRN: https://ssrn.com/abstract=2875296
/nginx/o/2015/01/14/3677929t1h5366.jpg)