Jarmo Virmavirta: seinad kaugel, katus kõrgel

Jarmo Virmavirta Foto: Egert Kamenik

Ükskõik, kas Soome uus valitsus sünnib täna, homme või kuu aja pärast, saab see olema eriarvamuste valitsus, kirjutab kolumnist Jarmo Virmavirta.

Kirjutasin umbes kuu aega tagasi Postimehele kolumni Soome valimistest. Selle kohta võib vaid öelda, et ennustamine on raske. Eriti raske on tuleviku ennustamine.

Palju ei lohuta ka see, et ma polnud ainus, kes eksis. Mõistan varasemast paremini neid, kes ütlevad, et tuleviku-uuringud on absurdne ala. Sellel alal tegutsejate kohta peaks kasutama nimetust kaardimoor, kindlasti mitte teadusmees. Võib-olla sobib ka nimetus kolumnist.

Mis läks ennustamise juures metsa? See, et Põlissoomlaste juht Timo Soini ei käitunudki nii, nagu enne harjutud tegema. Ta hülgas ministri musta Audi tagaistme ja läks ise vabatahtlikult opositsiooni. Selle otsuseni viisid kaks asja. Esmalt oleks ta pidanud heaks kiitma Euroopa Liidu püsivad tugisüsteemid, millele ta oli valimiste ajal vastu. Teiseks oli ta kogenud, et tema udusulis algajatest koosnev parlamendirühm pole valmis valitsusvastutuseks, kus peaks tegema kompromisse asjades, milles põlissoomlastel on oma jäigad seisukohad.

Ta pidas oma valimislubadustest kinni ja ütles ka käitumisega, et kõik pole müügiks. Viimasel ajal pole läänemaistes demokraatiates sellega harjutud. Õigupoolest pole see harjumuspärane ka kusagil mujal peale Soome. Tõsi, Eestis paistab Ansipi valitsus olevat teinud seda, mida on öelnudki.

Soini lahendus oligi õige. Toetus põlissoomlastele on tõusnud pärast valimisi nii palju, et nad on nüüd toetusprotsendi mõttes Soome suurim erakond. Kui valimised oleksid praegu, siis juhiks valitsuskõnelusi Timo Soini, mitte Jyrki Katainen. Üksinda ta valitsust teha ei saaks, aga teistel on paindlikkust rohkem.

Täna, homme või kuu aja pärast (kirjutan 29. mail) saab Soome kuue erakonna valitsuse, mille seinad on üksteisest kaugel ja katus kõrgel. Või siis pole seinu ja katust ollagi – valitsuserakonnad on peaaegu kõigis lähtekohtades eriarvamusel.

Isegi erakondade hinnang struktuurse puudujäägi suurusele erineb miljardite eurode võrra. Käibemaksu tahavad sotsiaaldemokraadid alandada ja Kokoomus tõsta, tulude maksustamise osas on seisukohad vastupidised. Juba enam kui 20 aasta vältel on Soomes valitsus kokku saadud vähem kui kuu ajaga pärast valimisi. Nüüd läheb selleks arvatavasti rohkem kui kaks kuud. Ainuüksi see tõik räägib palju enam kui kommentaatorite jutt.

Soomlaste traditsioon on konsensusvalitsus. Nii on see läinud, ja mitte halvasti. Kõiges lepitakse kokku, kui hinnas kokku lepitakse. Nii on see teisteski lääne demokraatiates ja seepärast on riikide võlad kasvanud meeletuks. Eesti on ses asjas tõeline erand, kus rahvas maksab oma heaolu eest otse. Samas ei suudetud Soomes järgida teist traditsiooni: ebamugav opositsioon kallistatakse surnuks, nagu juhtus 1970ndatel Põlissoomlaste eelkäija SMPga (Suomen Maaseudun Puolue – toim) ning enne neid SKP kommunistidega. Selles asjas on ajastumuutust, aga see tuleb nüüd opositsioonist, mitte võimukabinettidest.

Uue valitsuse tähtsaim ühine nimetaja on mingil moel soosiv suhtumine Euroopa Liitu, aga ega seegi joon ole väga selge. Piisab sellest, et haiseb pisut maamehelikult, nagu ütlesid maaliidu poliitikud ennevanasti. Kristlikud demokraadid on pigem ELi vastased ja vasakliitlased on vähemalt eurokriitilised. See paneb sündiva valitsusliidu proovile, kui Kreeka hakkab üha enam podisema.

Kreeka ees seisab võlgade saneerimine ja võib-olla eurost loobumine. Investorite vastutus, millest Soome sotsid näevad ilmsi unenägusid, saab tõeks ilma deklaratsioonide ja valitsusprogrammi punktideta. Kreekasse investeerinute paberid on väärt vaid murdosa sellest, mis need alguses maksid.

ELi toetuspoliitikaga ja Euroopa Keskpanga investeeringutega nihutatakse investorite vastutus vähehaaval Euroopa maksumaksjate kanda. Sellel solidaarsusel on hind! Põlissoomlaste edu jätkub Kreeka pankrotipesa uurimise ajal mujalgi kui Soomes. Soome on Euroopa arengute eesliinil, aga hoopis teisel viisil kui Kokoomus ja sotsid kujutlevad. Timo Soinist kuuleme veel Euroopa poliitikas. Tal on poolehoidjaid ka äriinimeste hulgas, Soomes ja mujalgi.

Eestis ei ole Põlissoomlastega sarnanevat liikumist näha. Loomulikult mitte, sest opositsiooni veab Savisaare Keskerakond. Ma arvan, et Savisaarel on viimane võimalus, mis polegi väga paha. Keskerakond peaks ennast vaid eurokõlblikuks arendama. Nii palju mõjutab EL Eestit küll, et sellelt teelt taganemist enam pole. Aga ka opositsioonile tähendab EL rohkem võimalust kui ohtu.

Soomel saab varem või hiljem olema valitsus. Usutavasti Jyrki Kataineni esimene valitsus. Sellele on pakutud juba ka mitut muud nime. «Kataineni sotsialistlik valitsus» on üks neist, aga pakutud on ka nimesid nagu «basaar», «ebapüha allianss» jne. Aeg näitab, ent ei anna armu.

Taevas uue valitsuse kohal saab olema pilvine. ELi probleemid ei kao, vaid muutuvad raskemaks, Soome rahvastik ei noorene, vaid vananeb, riigivõlg ei kahane, vaid kasvab. Tee siis niimoodi poliitikat. On täiesti ükskõik, kuidas see pankrotiasi ära korraldatakse, peaasi et korraldatakse, mõtleb soomlane. Ta teab, kellele esitatakse arve: poliitikud otsustavad, ametnikud täidavad otsuseid ja rahvas maksab. Igavene vastutuse jagamise retsept.

Tähtsaim asi, mida Soome valimised ja järgneva võimujagamise raskus meile õpetavad, on see, et käimas on ajastu murrang. Soome on ses asjas ­Euroopa ajast veidi ees. Mis sellele järgneb, me veel ei tea. Aga kaua ei saa kesta, et meie maailmajagu jätkab ilma juhtimiseta, ilma selge suunata, ilma rahata, ilma milletagi. Keegi peaks asuma mõtlema, mida me Euroopa integratsioonilt õigupoolest ootame või muidu on varsti igas külas Timo Soini.