Raha. 

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Korralikes riikides pannakse inimesed valiku ette: sa ei tohi omada offshore-firmasid, või kui sa soovid neid omada, siis on sinu ees suletud kõik riigiametid.

Kaugete randade salastuseloori mässitud finantsparadiisid on liiga sobiv tööriist korruptiivsetes skeemides. Lääneriikides ei vormistata offshore-firmasid ka enam ammu oma lähedaste sõprade või sugulaste nimele, sest ka nemad on pideva ja põhjaliku avalikkuse tähelepanu ning selline trikk seal enam läbi ei läheks. Hämarate skeemide jaoks on vaja leida isik, kes sinuga otseselt justkui seotud ei oleks, kuid keda võid sedavõrd usaldada, et ta ränga vaevaga ebaseaduslikult kokku kraabitud mammonaga minema ei jookseks. Muidu on vaja otsast peale skeemitama ja varastama hakata.

Venemaaga on teine lugu. Neid asju tehakse räpakamalt ja jälgi varjatakse laisemalt. Seda tõestavad näiteks Panamagate’i-sarnased andmelekked, millest selgub, et Vene poliitikud ja ametnikud on Venemaalt varastatud varad vormistanud kas enda, oma naiste või sõprade-sugulaste nimele. Nii ongi kerkinud esile vahvaid juhtumeid, kus mõne Vene kõrge ametniku vaevu täisikka jõudnud poeg või koduperenaisest abikaasa on osutunud multimiljonäriks. Nendest juhtumitest kõige toredam on Vladimir Putini sõbra, tagasihoidliku tšellisti Sergei Roldugini kaasus, kes nagu muuseas on jõudnud oma päevatöö kõrvalt offshore'ides asuvasse madratsisse kaks miljardit dollarit kõrvale panna. Iseenesest ei häbene mitte keegi mitte midagi ja ka Venemaa enda kodanikud on otsustanud nende nina all toimuva kuriteo puhul kõrvale vaadata.

Jutt sellest, et rahapesu on raske takistada, kõlab umbes sama imelikult kui jutud ootamatult saabunud talvest, millega munitsipaalvõimud aeg-ajalt oma pädematust lumekoristustöödel põhjendada armastavad.

Kuid palju halvem on see, et mujale on otsustanud vaadata ka nende riikide ametivõimud ja ettevõtjad, kelle kaudu Venemaal varastatud raha kanditakse või kus seda kulutatakse. Ütles ju kadunud oligarh Boriss Berezovskigi, et Venemaa on sealse eliidi jaoks kõigest koht, kuhu justkui tööle sõidetakse, seal mitte kuigi seaduslikul teel teenitud raha lüüakse laiaks läänes. Kuid selleks, et midagi kulutada, on vaja räpane raha enne legaliseerida ja selleks mitu korda vastavatest filtritest läbi lasta. On kahetsusväärne, et üheks idanaabri korruptantide meelisfiltriks on saanud Eesti pangad, eriti siinne Danske filiaal.

See on mainekahju nii ettevõttele kui ka Eestile, mille poliitikud armastavad Venemaal võimulolijate kohta karme sõnu öelda. Jutt sellest, et rahapesu on raske takistada, kõlab umbes sama imelikult kui jutud ootamatult saabunud talvest, millega munitsipaalvõimud aeg-ajalt oma pädematust lumekoristustöödel põhjendada armastavad. Rahapesu on võimalik takistada, selleks peab lihtsalt tahet olema. Päevavalgele tulnud lood Eesti pankasid läbinud mastaapsetest skeemidest annab tunnistust sellest, et seda tahet kipub puuduma.