2005. aasta suvel riigikogus vastu võetud Eesti-Vene piirileping.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Venemaa kasutab piirilepingut Eesti vastu ära, leiab Isamaa esimees Helir-Valdur Seeder.

Eesti-Vene piirilepingu protsess on Eesti poliitika ja diplomaatia häbiplekk. Mitte seepärast, et lepingu ratifitseerimine on veninud üle kahekümne aasta, vaid seepärast, et Eesti pole käitunud iseseisva riigina, kes kaitseks väärikalt oma riiklikke huve.

Meie poliitikud ja diplomaadid on lohisenud Venemaa järel ja teinud pidevalt järeleandmisi. Nad on loobunud ühepoolselt Tartu rahulepingust tulenevast Eesti riigi õigusliku järjepidevuse põhimõttest ja teiste piirilepinguga otseselt seotud julgeolekupoliitiliste teemade käsitlemisest ning leppinud ebamõistliku piirijoone kulgemisega. Venemaa on dikteerinud piirilepingu menetlemise tempot ja sisu ning võtnud korra tagasi piirileppele antud allkirja. Eesti pool aga lohutab ja õigustab ennast, et kõige olulisem on piirilepingu sõlmimine iseenesest, ükskõik millistel tingimustel.

Nüüd oleme jõudnud piirilepingu protsessis uude etappi, kus Venemaa, lähtudes põhimõttest süües kasvab isu, seab Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisele sootuks uusi tingimusi, mis teeks piirilepingust hoopis teistsuguse lepingu. Eesti välispoliitika mõjutamine ei saa olla piirilepingu osaks.

Selle aasta 14. jaanuaril teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et Venemaa jaoks on piirilepingu ratifitseerimise eeltingimus, et Eesti riik loobub russofoobiast. Ennekõike osutas Lavrov Eesti seisukohtadele rahvusvahelistes organisatsioonides Venemaa agressioonide hukkamõistmisel. Sama sõnumit kordas Venemaa Suursaatkond Tallinnas.

Nende Venemaa ametiisikute avalduste valguses on piirilepingu ratifitseerimine asetunud hoopis teistsugusesse konteksti. Venemaa on sidunud lepingu ratifitseerimise avalikult tingimusega, mis tähendab Eesti välispoliitika üle ühepoolse diktaadi kehtestamist.

Loomulikult pole tegemist juhusliku improvisatsiooniga, arvestades selle küsimuse pikka ja keerulist tausta. Venemaa on alustanud uut raundi Eesti rahvusvahelise-õigusliku positsiooni nõrgestamisel. Vastavalt Viini rahvusvahelise lepingute konventsioonile tõlgendatakse lepinguid kontekstis. Konteksti osaks on ka ettevalmistamise, sõlmimise ja ratifitseerimise ajal toimuv. Venemaa on täiendavate nõudmistega asunud looma omale sobivat konteksti.

Kui Venemaal õnnestub piirilepingu ratifitseerimise käigus dikteerida Eestile täiendavaid tingimusi-kohustusi, siis see annab pärast lepingu ratifitseerimist Venemaale võimaluse tõlgendada konteksti. Teisisõnu, Venemaa ei pea lugema enam kokkulepitud piirijoont omale kohustuslikuks, kui Eesti käitub «üleannetult» ja teeb mingi «russofoobse» sammu.

2005. aastal võttis Venemaa oma allkirja piirilepingult tagasi. Sellist protseduuri ei tunne Viini rahvusvaheliste lepete konventsioon. Nüüd on Venemaa teinud uue käigu ja sidunud piirilepingu ratifitseerimise tingimustega, mis lepingus ei sisaldu: Eesti ei tohi NATOs ega Euroopa Liidus Venemaa agressioone kritiseerida. Ka seda saab rahvusvahelise õiguse kontekstis tõlgendada kui soovi loobuda lepingu ratifitseerimisest ehk oma allkirja de facto tagasivõtmisena.

Senise käitumisega on Venemaa korduvalt tõestanud, et piirlepingu ratifitseerimine pole neile vajalik. See on lihtsalt instrument oma poliitika kehtestamisel Eesti suhtes. Kui kaua laseb Eesti ennast selles protsessis alandada ja mängida oma riiklike huvidega.

Kui meil ei jätku tarkust mitte kiirustada uue piirilepingu sõlmimisega ja kannatlikkust oodata soodsamat ajaloohetke, siis oleks viimane aeg piirilepingusse sisse kirjutada Tartu rahulepingust tulenev õigusliku järjepidevuse põhimõte ning teised Eestile olulised piirilepingu sätted või loobuda uue piirilepingu ratifitseerimisest üldse. Tartu rahulepinguga sõlmitud piirileping on meil ju olemas.