Ahto Lobjakas: rändekriisi tormisilm Itaalias

Põgenikud Vahemerel. Foto: LOUISA GOULIAMAKI/AFP

Irsina linnakeses Itaalia saapakanna ja varba vahel kulgeb elu kui uinunud vanajumala selja taga. Tänavad on tühjad mitte ainult neljatunnise kuumapausi ajal. Kunagi 10 000 elanikuga asulas mäe otsas ilusas Basilicatas elab praegu 4000 inimest. Noored lähevad niipea, kui tiivad kannavad, vanad surevad vaikselt ära. Elu puhuvad linnakesse iidseid aadlimaju ostvad rikkad välismaalased. Vähem nähtavad, kuid sama elulised on eksitsentsipüramiidi alumistel astmetel tegutsevad asjalikud rumeenlased. Irsina ainsasse hotelli on majutatud sadakond põgenikku, kes otsivad õnne tunniajase bussisõidu kauguselt turismimagnet Materast.

• Uus valitsus on lubanud välja saata pool miljonit migranti. See on võimatu ülesanne, arvestades miljarditesse ulatuvaid kulusid, sõjaseisukorra vajadust kogu riigis ning tagasivõtulepete puudumist enamikuga 60 riigist, kust põgenikud pärit.
• Paaniline hirm sisserände ees on suuresti nende ühiskondade anakronistlik hirm, mis sisserändajaist jäävad ise kaugele. Suurem viga tuleb sisse siis, kui ühiskondliku korra asemel hakatakse muretsema rahvuse või rassi pärast.
• Hirm sisserände surve pärast institutsioonidele jääb – isegi kui sellele lisavad suured silmad populistid.