Rahvusliku ühtsuse päeva (4. november) tähistamine Krimmis 2016. aastal.

FOTO: Scanpix

Pagulasest Vene kirjanik Arkadi Babtšenko leiab oma Facebooki postituses, et üldrahvalik vaimustus seoses Venemaa jalgpallimeeskonna eduga sel MMil on järg vaimustusele, mida tundsid rahvahulgad pärast Krimmi annekteerimist. Suurrahva patriotismi puhul ei saa eristada, kas silmad on klaasistunud ja jõllis väiksema naabri veristamisest või võidust jalgpalliplatsil.

Kui 2014. aastal juhtus «krõmnaš», läks Venemaa peast lolliks. See oli hirmus. Inimesed kaotasid täielikult mõtlemisvõime. Silmad olid suurusehullustusest ja võidust jõllis ning suhtlus normaalsete, adekvaatsete inimestega muutus täiesti võimatuks. «Ra-si-ja! Ra-si-ja! Pa-be-da! Krõmnaaaš!»

Sama toimub teiega ka praegu, mu kallid liberaalsed venemaalased. Te ise seda lihtsalt ei märka, sest teie silmad on taas jõllis – sel korral jalgpallist –, ent kõrvaltvaadates kutsub see esile samasuguse kuklakarvade turritõmbumise. Sest vaadates teid praegu, pole võimalik mitte meenutada 2014. aastat ja õudne hakkab sellest, et adud – vahet ju ei ole... No pole vahet praeguste teie ja tollaste nende vahel.

«Ra-si-ja! Ra-si-ja! Pa-be-da! Akinfejeeeeev!»

Täpselt needsamad klaasistunud silmad, täpselt seesama loomakarjavaimustus, täpselt seesama «Pabedaaa!». Täpselt needsamad lapsikud näomaalingud-õigustused. Asi pole Putinis ega spordis, mis on teie jaoks väljaspool poliitikat. Teil on põhimõtteliselt kõik väljaspool poliitikat – sport, kunst, sõda. Ent teid ei põlastata sellest tulenevalt.

Teid põlastatakse järjekordse võidumarutõve tõttu. Vahet pole, millise – kas krõmnašismi, üheksanda maismi või jalgpalli-oma tõttu. Ühest neist olete te kõik võrdselt siruli. Seestunud. Krõmnaš on möödas, üheksas mai on möödas, aga jalgpall on veel läbi põdemata.

Ja vaat te juba kargate ühtse venemaise massina kogu imperiaalset krõmnašistlikku kõntsa emmates ühe lipu all – värvituna ühtedesse ja samadesse värvidesse, ühendatuna ühise võidurõõmuga, karjute «meie omad võitsid» – ja «meie» on teil ühine nüüd nende, aga mitte meiega –, tunnete uhkust ühe ja selle sama riigi üle – olles äravahetamiseni sarnased.

Te olete eristamatud, mõistate?

Ra-si-ja! Ra-si-ja! Pa-be-da!

Vanaisad lõid värava. 

Ja teid praegu nähes saab selgeks, et te tingimata seestute ka järjekordse võidumarutõvega. Mingi Nordstream, mis samuti saab olema mittepoliitiline ja mille üle te saate uhkust tundma. Või sõda Arktika pärast. Või allatulistatud USA hävitaja.

Seestute, seestute. Tingimata. Täna tõestasite seda nii, et ilmekamalt enam ei saa.

Ja teiega leiab see aset üle kogu maailma. Ajakirja, mille putinlik võim hävitas, toimetaja istub pragu Washingtonis, kuhu ta pages selle sama võimu eest, ja kirjutab oma ajajoonel: «Akinfejev on Venemaa kangelane!»

Akinfejev. Sellesama võimu volitatud esindaja, mis hävitas tema ajakirja. Tema kangelane. Tema Venemaa.

Teil on vapustav leidlikkus, mu sõbrad. Jalgpallis võitsid «meie omad», aga Donbassi pommitavad «mitte meie omad». Selgrootus ja mõtlemise variatiivsus – see on see, mis mind teis on alati vaimustanud. Siin mängime, seal ei mängi. Kärbsed on siin, kotletid vaat seal. Kümme tuhat laipa on eraldi, «Ra-si-ja! Pa-be-da!» eraldi.

Kollaaži põrsas Pjotoriga võib juba ümber taha – Stalini asemele võib seinale riputada 2018. aasta jalgpalli MMi sümboli – ja see on sada protsenti teist.

FOTO: Internet

See tšempionaat kristalliseeris Reich'i. Kõik. Juhtus see, mis pidigi juhtuma. Pole enam mingit opositsioonilist Venemaad. On ühtne Vene Reich, kus lihtsalt mõned Volks-venelased (rahvavenelased) on rahulolematud seoses tõstetud pensionile mineku ea ja sõjaga Donbassis.

Ent kõik nad tunnevad uhkust oma Reich’i meeskonna võidu üle – äravahetamiseni sarnaselt.

«Ra-si-ja! Ra-si-ja! Naaaaašiiii! Paabedaaa!»

Ja imetsavad, miks neid p*rsse saadetakse. Nüüd juba ühtse karjaga. Urgitsemata ja sorteerimata.

Ja vaat seetõttu.

Te ise valisite endale «omad».

Minge ühes nendega p*rsse.

Venemaa, edasi! 

Tõlkinud Teet Korsten