Viivian Jõemets: kuidas lapsest saab inimene

Viivian Jõemets Foto: Erakogu

Üheski ühiskonnas ei ole garantiid, et lapsi oma kodu seinte vahel ei hüljata. Kuid alati saab hoolitseda, et piin ei kestaks aastaid, kirjutab filosoofiadoktor Viivian Jõemets.

Esimesed registreeritud teated ja kirjeldused lastest, kes vanemliku hoolitsuseta üles kasvasid, pärinevad juba 14. sajandist ning nende õnnetute elust on kirjutanud Linné, Rousseau, Itard, Seeman ja paljud teised. Varasemate juhtumite kirjelduste puhul on tegemist valdavalt inimühiskonnast isoleeritud lastega, kes vanemate juurest mingil põhjusel kadusid või vanemate poolt hüljati. Kodus raskel kujul väärkoheldud lastest hakatakse laiemalt rääkima alles 20. sajandil seoses laste õiguste sissetoomisega paljude riikide õigusaktidesse.

Viimased rahvusvahelist üldsust enim šokeerinud hüljatud laste juhtumid on Dani USAst ja Oksana Malaja Ukrainast. Mõlemal juhul elasid tüdrukukesed oma vanemate juures, kuid jäid siiski ilma igasugusest inimlikust hoolitsusest.

Dani loo avaldas St. Petersburg Times 2008. aastal. Tüdrukuke elas oma emaga, kui politsei vihje peale kodu inspekteerima tuli ning avastas ühest väikesest hämarast toast prussakate ja vaklade vahelt väikese alakaalulise peaaegu 7-aastase tüdruku, kelle mähkmed tilkusid ning kes oli täisid täis. Riideid ja mänguasju polnud. Tüdruk häälitses nagu lambatall. Ta polnud kunagi käinud koolis ega arsti juures. Teda ei nähtud õues. Ta oli anorektiline ja ei osanud süüa tahket toitu. Ta ei suutnud luua silmsidet ega rääkida. Tüdrukuke vajas ja vajab siiani teraapiat, ta on õppinud rääkima ning suudab käia erivajadustega laste koolis. Ta on lapsendatud hoolivasse perekonda, kes tema arengu eest seisab.

Oksana Malaja (s 1983) lugu juhtus Ukrainas. Vanemate poolt hooletusse jäetud kolmeaastane laps elas oma kodu õuel koerakuudis, kust ta leidis rohkem soojust ja toitu kui oma ema juurest. Laps pidas koerte juures vastu viis aastat, kaotades oma juba arenema hakanud keele ja muud inimese käitumisele omased jooned. Sünnipäraseid defekte lapsel ei olnud, kuid nüüd pärast aastatepikkust rehabilitatsiooni elab noor naine vaimsete puuetega inimeste kodus ning tema täielik naasmine ühiskonda ei ole tõenäoline.

Laps sünnib teatud bioloogiliste eelduste kogumina, mille realiseerimiseks on vaja ühiskonda. Et areneda inimeseks, on tarvis kasvada inimühiskonnas. Igal liigil on teatud vanuses aktiivne uute oskuste omandamise periood ning kui sel perioodil esinevad arengus häired, on hiljem raske kui mitte võimatu kaotatut heastada.

Inimese puhul küll arvatakse, et meie liik säilitab õppimisvõime elu lõpuni, kuid teatud oskused nagu keel, söömisviis, potilkäimine ja emotsionaalne väljendus tuleb siiski omandada lapsepõlves ning hilisema õppimise korral saavutatakse sageli edu vaid teatud määral või suurte pingutustega. Seetõttu saabki raskel kujul väärkoheldud laps sageli lapsepõlves kogetud trauma tagajärjel vaimse puude, mis ei ole kaasasündinud, vaid vanemate tekitatud.

Prantsuse neuroloog ja psühhiaater Boris Cyrulnik on veendunud, et väärkohtlemist tuleb ette kõikides sotsiaalsetes klassides. Ta on oma praktika jooksul näinud igasugustest peredest pärit eri laadi hüljatust. Ta nimetab selliseid lapsi les enfants du placard, seinakapilapsed. Need on lapsed, kellel on kodu ja vanemad, kuid puudub  eluks vajalik emotsionaalne side perega, emaga või muu lähedase inimesega.
Cyrulnik toob näite poisist, kelle vanemad läksid nädalaks suusapuhkusele, köites poja voodi külge, kus viimane oma väljaheidete sees vanemate naasmist pidi ootama. Koju jõudes pesid vanemad poisi rõõmsalt puhtaks ja käitusid justkui poleks midagi juhtunud.

Tähelepanelikule silmale ja kõrvale ei jää lapse hüljatus siiski märkamata. Laps väldib silmsidet. Laps on vaikne. Lapse kõne ei ole arenenud eakohaselt. Laps ei söö eakohast toitu. Laps ei käi potil. Laps on alakaaluline. Lapse hambad on hooldamata. Vitamiinivaegusest tekivad tumedad ringid silmade ümber, küüned on haprad. Laps on kahvatu, sest ei käi kunagi õues. Lihaskond on nõrgalt arenenud. Kuid selleks, et lapse juures ohumärke tähele panna, on vaja, et keegi seda last näeks, tema olemasolust teadlik oleks, ta üles otsiks. Mõnikord avastatakse lapse olukord alles siis, kui laps juba raskes seisundis haiglasse satub.

Mis teeb raskelt väärkoheldud laste juhtumite avastamise nii raskeks? Laps, kes elab oma vanematest hüljatuna, ei kilka ega naera, ei jookse õues ringi, ei suhtle sõpradega, ei käi lasteaias ega koolis, ei käi kunagi arstil, ta on vaktsineerimata. Teda pole ühiskonna jaoks olemas. Keegi ei teadnud, et korteris, kus elas Dani koos oma emaga, üldse üks väike tüdruk pidi olema. Korra nägid möödujad aknal kahvatu lapsenägu, aga lapse naeru või nuttu ei kuulnud naabrid kunagi. Sest see laps ei osanudki naerda ega nutta, ta ei osanud üldse häält teha. Vaikimine on laste psüühiliste traumade puhul sagedane sümptom. Laps on nähtamatu ja kuuldamatu. Ta ei otsi abi ega saa abi. Tavaliselt aitab neid lapsi vaid õnnelik juhus, mis paraku laseb end aastaid oodata. Inimsusest ilma jäänud lapse kogemust aga ei kustuta enam miski, seda on võimalik vaid leevendada.

Üheski ühiskonnas ei ole garantiid, et lapsi oma kodu seinte vahel ei hüljata. Kuid on võimalik palju rohkem hoolitseda, et sellised lapsed ei peaks aastaid piinlema ja juhuslikule möödakäijale lootma. Me teame, kui palju Eesti kroone on inimestel veel tagastamata. Aga me ei tea, kui palju lapsi elab kodudes, kus inimeseks kasvada ei ole võimalik. Meie riigis võib olla veel kümneid lapsi, kes elavad õõvastavates tingimustes ja kellest keegi midagi ei tea. Nende peredeni ei jõua praegu ükski meede ega arengukava, kuid midagi saab ja tuleb nende laste heaks siiski teha.

Kiiresti tuleb luua laste kohustusliku arstliku jälgimise süsteem. Näiteks Prantsusmaal peab laps läbima kohustuslikud arstlikud läbivaatused, mille toimumise aeg on paika pandud kuni 18-aastaseks saamiseni. Perearstil või pediaatril on kohustus vastata küsimustele lapse arengu ja eluolu kohta, mõõta last, kontrollida hammaste ja üldise hügieeni seisukorda jms.  Läbivaatusele mitteilmumise korral võetakse perega ühendust ning teavitatakse lastekaitsetöötajat. Arstlike kontrollide läbimata jätmise korral peatatakse sotsiaaltoetuste väljamaksmine.

Laste elu ja tervise minimaalset kaitset garanteerivat süsteemi Eestis paraku pole, sest abivajava lapse tuvastamine sõltub juhusest. Riik peab tagama lapsele põhiseadusliku õiguse tervise kaitsele ka siis, kui vanemad on inimlikkuse minetanud. Hüljatud lastel ei ole aega oodata, kuni ametkonnad arengukavasid kirjutavad ja analüüse teevad. Nad ootavad, et juba homme keegi nende uksele koputaks.