Tänapäeva maailm on silmakirjalikult eetiline. Silmakirjalikult, sest meie ühiskonna eetika pole heatahtlik või mõistev, isegi toetav mitte. Ja abort ei ole eetiline valik. Tihti ei ole abort üldse valik. Abort on abort. Protseduur, mille käigus rasedus katkestatakse. Näiline kohustus. Näiline, sest alati on olemas kaks otsa, kaks valikut. Laps kas sünnib või siis mitte. Ja see on kõik.
Igal naisel on abordi tegemiseks omad põhjused, ent sügaval sisimas ei tugine need mitte eetikale, vaid olukorrale. Naine, kes jätab abordi eetilistel põhjustel tegemata, teeb seda võimaluse olemasolul. Ta jätab lapse alles, sest ta teab, et tegelikult on lapse üleskasvatamine kõiki muid tegureid trotsides siiski võimalik. Ja ta on õnnelik inimene.
Naine, kelle eetilised seisukohad aborti teha ei lubaks, ent kelle sotsiaalne olukord ei võimalda last saada, lõpetab siiski naistekliiniku ärkamispalatis, silmis pisarad ja hingel süü kogu eluks. Mõlemal juhul pole mitte eetika see, mis tingib otsuse. Ilus, lõpuni moraalne ja süüvaba maailm eksisteerib vaid ilukirjanduses või siis ehk ajalehes, kellegi sõnades, kes asja tegelikult iialgi mõista ei suuda. Sest ta pole seda näinud või kogenud.
Kui vanemad heidavad oma noore raseda tütre kodust välja, jättes ta ilma igasugusest kindlustusest ja toetusest nii enda kui ka veel sündimata lapse suhtes, on siis ebaeetiline, kui tütar teeb abordi? Aga kas vanemad on antud juhul eetilised? Lihtne oleks öelda, et soovimatu rasedus on tüdruku enese süü ja talle selg pöörata. Ent probleem jääb alles ka siis, kui teisele poole suunatud kõrv seda enam ei kuule.
Viimasel ajal on noorte seas tehtav teavitustöö hakanud vilja kandma ja noored inimesed on vägagi teadlikud oma võimalustest soovimatu rasedusega tegeleda. Ometi pole sajaprotsendiline raseduse vältimine kunagi võimalik ja rasestuda võib ka siis, kui seda kogu hingest mitte teha püüad. Ja abort ei ole kunagi esimene valik. Peaaegu alati on see viimane.
Rumalaid ja hoolimatuid inimesi leidub igas eluvaldkonnas, kõigis vanuserühmades. Täpselt samamoodi on süüdimatutega. Või siis nendega, kes aborti kergekäeliselt suhtuvad.
Alkohoolikute pärast vägijooki ei keelustata. Miks peaks siis vastutustundetute inimeste olemasolu tõttu võtma ratsionaalse mõtlemisvõimega inimestelt tagavaravõimaluse?!
Abort on kahe otsaga asi. Kui need otsad igasugusest toetusest ilma jätta, ei jäta kallima hinnalipikuga aborditeenus kedagi rõõmsalt last kasvatama. Ja kui nööri seaduslik ots sootuks maha raiuda, omandab lühem jupp vaid eba-eesliite ja eksisteerib edasi. Kaks otsa jäävad ju ikkagi alles. On siis ebaseaduslike abortide tagajärjel tekkinud tüsistused, lastesaamisvõimetus või oma probleemidega nurka jooksnud noorte inimeste enesetapukatsed parem ots supereetilisele abordinöörile?
Kõik võimalused tuleb inimesele alles jätta. Sest keelustamine ja hukkamõist ei kaota ühtegi lahendust. Ja teoreetiline hämamine ei aita kunagi. Istumine tüdruku kõrval, kes on äsja oma sündimata lapse surmanud, paneb su oma vaadetes kahtlema niikuinii. Eetika unustamisest rääkimata.