Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Aidi Vallik: aeglaselt ja pehmelt väärkohtlemise vastu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Aidi Vallik.
Aidi Vallik. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Sel nädalal sattusin netis peale liigutavale videole, kuidas terve elevandikari päästis tiiki kukkunud ja mutta jäänud elevandilast. Algul püüdis emasloom ise põnni väljaaitamisega toime tulla, kuid juba mõne hetkega tõttasid sündmuspaigale ka kaugemal aega veetnud loomad. Paar suuremat ronis lõpuks ise vette ja otsekui omavahel kooskõlastatud tegevuse tulemusena suunati hädas elevandilaps tiigi laugema kaldaga ossa ja aidati seal välja. Imeline oli seda jälgida.



Nüüd, ainult mõni päev hiljem võisime kõik igast ajalehest lugeda uudislugu, kui tõeliselt ilgelt võivad oma lapsi kohelda inimesed siinsamas Eestis, võimalik, et meie oma linnas, oma tänavas või oma kortermajas – ja läheb aastaid, enne kui abivajadusele reageeritakse.

Ma ei peatuks praegu nende vanemate psühholoogilisel profiiilil, sest selleks on oma spetsialistid ja teiseks ei annaks see enam midagi. Ma küsiks hoopis üsna samu küsimusi, mida praegu küsivad paljud – kuidas sai see üldse olla võimalik, et sellisele kuritahtlikule hoolimatusele ei reageeritud varem? Ja kas nii inertne reageerimine niisugusele igasuguse inimlikkuse ning elevantide näitel ka loomalikkuse minetanud väärkohtlemisele on meie riigis väga üksik erand või, taevas hoidku, pigem reegel?

Neist neljast lapsest, kellest praegu kõik räägivad, võib loota ainult noorima täielikku psüühilist rehabiliteerumist. Kolme vanemat last aga jääb see trauma saatma eluks ajaks. Sisuliselt on need lapsed vaimselt invaliidistatud. Ma loodan, et kohtus mõistetakse nende vanemad süüdi – aga see ei tähenda veel, et võiksime juhtumi lõpetatuks lugeda. Sellest peame õppust võtma me kõik: kogu meie ühiskond, sotsiaalministeerium, korra- ja sotsiaalkaitsesüsteemid, iga naaber, iga perearst.

Mõistetav, et mustlasliku ringirändamise juures oli neid keeruline jälgida, kuid erinevate omavalitsuste sotsiaaltöötajate koostööna poleks see ka võimatu olnud. Ja vähe sellest, see juhtum näitab, et niisugune koostöö on isegi hädavajalik ja peaks olema absoluutselt nõutav. Sotsiaalselt riskantsed perekonnad, kus kasvavad ka lapsed, ja nende liikumine peaks kuuluma kooskõlastatud ja teravdatud tähelepanu alla, et suuta neid lapsi aidata enne, kui hilja.

Üleskutse alati teatada märgatud väärkohtlemistest on ilus sõnum, kuid peaksime arvestama, et heast tahtest hoolimata ei pruugi naabrid ja tuttavad seda järgida. Eriti kui on tegemist nii-öelda kahtlaste naabritega: pätid, joodikud, endised vangid, keda korralikel inimestel on põhjust karta.

Võimalik, et politseil puudub kindel reglement, kuidas toimida perevägivalla- ja väärkohtlemise kahtluse korral. Sellele kahtlusele annavad alust ka paljud varasemad ajakirjanduses ilmunud perevägivalda käsitlevad kirjutised. Kui naabrid kutsuvad karjumise ja löökide müra peale politsei, siis viiakse harva sealt korterist keegi kaasa. Vägivald abikaasa/elukaaslase kallal ja laste väärkohtlemine on küll kaks erinevat asja, kuid käivad siiski mõnigi kord ja mitmes mõttes käsikäes. Ühine nende vahel on aga see, et kummaski olukorras ei saa loota ohvri initsiatiivile. Ohver ongi sellepärast ohver, et initsiatiiv ei ole tema käes. Ja tema kaitsmiseks on vaja lihtsalt kõrvalisel sekkuda.

Seni ajakirjanduses kajastatust on aga jäänud mulje, et politsei tahab end distantseerida peresisestest asjadest ning võimalusel väldib sekkumist üldse. Rääkimata nii radikaalsest sammust, et viiks naisepeksja arestikambrisse või keset joodikute läbu nähtud väikelapsed turvakodusse, teatades seejärel juba mõnele spetsiifilisemale instantsile. Sellisteks tegevusteks ei tohiks politseinikud oodata kellegi eraldi luba või küsida seda täiskasvanud vägivallaohvrilt, sest perevägivalla all kannataja ei saa iial vastata sellele «jah» ning väärkoheldud lapsed ei vääri hetkekski kauemaks oma troostitusse olukorda jätmist.

Praegu rakenduvad pere- ja lastevastase vägivalla puhul vastumeetmed ilmselgelt liiga aeglaselt ja pehmelt. Info ei liigu. Loodetakse liiga palju eraisikute initsiatiivile (naabrid, omaksed, perevägivalla ohvrid ise). Kohapeale jõudnud politseinike initsiatiivi piirab otsustamatus või puudulik tegevusjuhend. Kokku moodustab see retsepti, kuidas väärkohtlemise juhtumid kestavadki aastaid, enne kui lõpuks midagi reaalselt ette võetakse.

Tagasi üles