/nginx/o/2020/03/28/13030221t1he7ac.jpg)
Riiklik tellimus juristide koolitamiseks on vähenenud seetõttu, et rahanappuses riik märkas, et juura õppimise eest on paljud üliõpilased valmis ise maksma, vaidleb Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter vastu Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu arvamusele juuratudengite «petlikust tulevikust».
Postimehe 28. mai Arterit lugedes tabas mind täielik déjà vu tunne – kaks aastat tagasi ilmus Arteris Priit Pulleritsult samasugune artikkel. Autor ei nimeta nüüd oma käsitlust enam «esimeseks» ja «põhjalikemaks» kuid arvab ikkagi, et oskab ütelda «mida ei tasu ülikooli tudeerima minna». Kahjuks on seekordnegi katsetus ebaõnnestunud. Kohe selgitan.
Millistele andmetele Pullerits oma järeldused üles ehitas?
Kõigepealt on jälle vaadatud riiklikult kinnimakstavatel kohtadel õppijate arvu ning selle muutust viimaste aastate jooksul. Nende kohtade jagamisel on peetud suuri lahinguid ning olen nõus, et mõned otsustused on toetunud ka algelistel tööjõuturu vajaduste uuringutel.
Kuid näiteks juuraõpingute riikliku rahastamise ulatuse otsustamisel on lähtutud hoopis teistest alustest. Riiki ei ole põhjust pidada nii rumalaks, et ta arvaks, et juristide-vajadus võib mitmeid kordi väheneda – riigi tellimus juristide õpetamiseks on langenud alates 1999. aastast rohkem kui viiekordselt.
Miks on riik nii otsustanud? Me kõik teame, et raha napib. Riik märkas, et juura õppimise eest on väga paljud üliõpilased valmis ise tasuma. Noored teavad, et pärast juura lõpetamist saavad nad hea palgaga töökohad (selle kohta ei suutnud isegi Pullerits midagi vastupidist väita). Seepärast riik otsustaski, et juura õpetamise pealt võiks raha kokku hoida. Ja otsustamise aluseks ei olnud sugugi arvamus, et juriste vaja ei ole.
Millegipärast on Pullerits pidanud vajalikuks esitada ka otseselt eksitavaid väiteid. Postimehe 28. mai põhiväljaande kommentaaris on ta õiguse ja mõne muu eriala suhtes leidnud – «need on riigi ja tööandjate silmis langevad erialad». Kust Pullerits aluse selliseks väiteks võttis, selle on ta jätnud targu märkimata.
Tegelikult tuleb Arteri tabelist välja hoopis see, et tööandjatel on juura lõpetajate vastu väga suur huvi olemas ja neil on töökoha leidmine läinud edukamaltki kui teiste erialade esindajatel. Ma ei taha ilma põhjalikuma analüüsita öelda, et riikliku koolitustellimuse jaotus on ebapiisavalt põhjendatud. Kuid sellestsamast tabelist tuleb välja, et riiklik koolitustellimus on kasvanud rohkem just neil erialadel, kus üliõpilastel on pärast lõpetamist suuremad raskused töökoha leidmisel.
Tabelis esitatud andmed ei peegelda tegelikult isegi mitte riigi suhtumist erialadesse. Tabelis on ju mitte riigi poolt tellitud lõpetajate arv, vaid see arv, kui palju üliõpilasi neil kohtadel õpib. Kuna riiklik koolitustellimus on viimastel aastatel olnud nii põhjendamatult madal, et väga paljud võimekad kandidaadid riiklike kohtade peale ei mahuks, siis Tartu Ülikooli õigusteaduskond on järjepidevalt võtnud riigieelarvelistele kohtadele tasuta õppima rohkem üliõpilasi, kui riik koolitustellimusega kinni maksab. 2010 aasta sügisel võtsime 29 tellitu asemel õppima 45 üliõpilast.
Muidugi tuleb tegeleda edasi küsimusega, mis eriala meie noored peaksid valima. Loodetavasti ühiskonnal selle teemaga jätkamiseks energiat jagub ning erialade tulevikuväärtust osatakse edaspidi otsida ka mujalt kui ainult riikliku koolitustellimuse arvudest.
Kui jätta kõrvale riigi kokkuhoiuvajadusest tulenenud otsused, siis ilmneb viimasest Arteri tabelistki, et õigusteaduse erialad on kolme tipperiala hulgas sissetuleku ning viie tipperiala hulgas töölesaamise võimaluste poolest.
Seetõttu ei saa ma kuidagi nõustuda Priit Pulleritsu arvamusega, et juristidel on millegipärast «petlik tulevik». Sellist arvamust on võimalik tekitada ainult siis, kui andmeid petlikult esitada. Ma ei ole kindel, et vaadeldud analüüsi järeldused teistegi erialade kohta tõde peegeldavad. Teiste erialade kohta mul paraku andmeid käes ei ole ning seetõttu saan kindlalt öelda vaid juura erialale astujatele – tulevik on täiesti olemas.