/nginx/o/2018/07/04/8011142t1h705c.jpg)
Sõidab vastassuunavööndis, ühes käes telefon ja teises käes jäätis (millega ta rooli keerab?!) – värske pildike Postimehe toimetuse lähedal olevalt tänavalt. Vaat milline loll, mina küll nii ei tee? Õnnetuste statistika veenab, et ka palju leebem rööprähklemine autoroolis on ohtlik.
Üldiselt ei tule inimestel mitme asjaga korraga tegelemine (moodne sõna on rööprähklemine) sugugi nii hästi välja, kui nad ise arvavad. Rööprähklemise tõttu juhtub palju liiklusõnnetusi ja on väga hea, et politsei nüüd süstemaatilisemalt roolimobiilikutele näppu vibutab.
Palun proovigegi oma rööprähklemise võimeid sellisel viisil, et pole ohtu surnuks sõita teiste inimeste lapsi!
Kuigi absoluutne enamik meist ei pea end keskmiseks inimeseks, vaid ikka sest keskmisest palju targemaks, paremaks ja osavamaks, ei ole sugugi nupukas mõte proovida seda iseendale tõestada autoroolis. Mõni inimene küllap suudabki teistest oluliselt paremini žongleerida kolme apelsiniga ja samal ajal lahendada matemaatikaülesandeid. Palun proovigegi oma rööprähklemise võimeid sellisel viisil, et pole ohtu surnuks sõita teiste inimeste lapsi!
Näiteks põder – temal pole FB-sõpru, kes sõnumite laikimata jätmise peale pahased oleksid,ent autole ette joosta ta oskab.
Hoolimata sellest, kui erakordselt võimekaks igaüks meist iseend peab, tuleb katsetest ikka järjepanu välja, et mitme asja korraga tegemine halvendab kokkuvõttes sooritust. Muidugi, me ei pruugi seda soorituse halvenemist ise märgata, kuni kõik kulgeb tavapäraselt ja ootamatusteta.
Selle proovimine on aga paraku nagu loterii, kus peavõit pole midagi head, vaid iseenda või kellegi teise surnuks või sandiks sõitmine. Enamik loteriipileteid ei võida sentigi. Ka roolis mobiilitamise või muu rööprähklemisega ei pruugi sada või rohkemgi korda midagi hullu olla.
Siis aga juhtub midagi ootamatut. Keegi, võib-olla samuti sotsiaalmeediasse või kõrvaklapisõnumeisse või muidu omis mõtteis tegelane astub järsku teele ette. Või ütleme näiteks põder – temal ju pole FB-sõpru, kes sõnumite laikimata jätmise peale pahased oleksid, ent autole ette joosta ta oskab. Või sõidab teile maanteel vastu teine rööprähkleja – ühes käes jäätis ja teises telefon. Ja ongi «peavõit» käes – matused, mida te ise ei näe, või siis kõiki järgnevaid eluaastaid mürgitav ja näriv süütunne.
Minuga ei juhtu? Millele selline eeldus küll peaks tuginema? Sa võid enda meelest (ja võib-olla isegi su sõprade arvates) ise olla ükskõik kui tubli, ent sa ei kontrolli ega käsuta siiski keskkonda, teisi liiklejaid, loomi, linde jne.
Õnnetus ei hüüa tulles, on vanasõna, mis hoiatab meid juhuslikkuse eest. Ent on ka sedasorti rahvatarkusi, mis ütlevad, et tasub olla ettevaatlik. Näiteks: kes ise ennast hoiab, seda hoiab ka jumal.