Ele Loonde: kes on lumehelbeke?

Ele Londe FOTO: Postimees Foto: Postimees

«Lumehelbekestest» räägitakse negatiivses toonis ikka ja jälle, kuid sõna tähendus on seda ähmasem. Mihkel Mutt (PM 25.06) kasutab «lumehelbekest» ja «lumekruupi» läänemaailma muutustest rääkides. Seega on helbed ja kruubid kogu maailma noored.

Mõni kahekümnendates kirjutaja siunab lumehelbekesi, nii on see mingi osa noortest, kelle hulka siunaja ise jumala eest ei kuulu. Kord on lumehelbekesed liiga õrnakesed, kord püsimatud, siis lihtsalt feministid. Kui ühte sõna palju korrata, muutub see sisutühjaks häälikukombinatsiooniks ja «lumehelbekesega» on juhtumas just see.

Jätame hetkeks kõrvale just mainitud tähendused. Sõna «lumehelves» viitab kordumatusele, püsimatusele ning on seotud väärtustega, nagu liikuvus, individuaalsus, ajalikkus. Need on aga vastuolus Lääne-Euroopa traditsioonis väärtustatud püsivuse, pühendumise ja ajatuse poole püüdlemisega. Tammsaareliku tööga õnneotsimist väärtustavas Eestis on kokkupõrge lausa traagiline. See on põlvkondadevaheline (ehk isegi ajastutevaheline) mõistmatus, mis on tingitud paljudest asjaoludest alates tehnoloogia arengust kuni poliitilise keskkonnani. Et koos toimida, on oluline neid muutusi analüüsida ja neist rääkida, ent lume- või kaerahelvesteks sildistamine ei ole selleks kindlasti kuigi produktiivne viis.

Et «lumehelbekest» kasutatakse tihti kõikidest noortest rääkimiseks, tasuks ka rääkida, kuivõrd see põlvkond sõnaga seotud väärtustesse tegelikult usub. Noored ei võta sel teemal sõna ja enese maailmapildi selgitamisest on kõvasti puudu. Osalt seetõttu, et meediasse pääsevad need, kes on ühiskonnas millegagi juba silma paistnud. Noortel on raske löögile saada.

Ent selle taga on ka seesama «lumehelbekese» sõna. Raske on vastata kriitikale, mis on umbmäärane ja väga üldine. Raske on vastata sõnale, mis on tähendusest tühjaks jooksmas ja igaüks võib selle taas täita endale parasjagu sobiva sisuga. Nii saab alati vastu öelda stiilis «aga sa ei saanud üldse aru, mida ma mõtlen» ja kogu mõttevahetus sinna ka lõpeb. Ma usun (ja toetun siin isiklikule kogemusele ülikoolikaaslastega suhtlemisel), et andes vaba mikrofoni mõtlevatele noortele, on pilt oodatust hoopis helgem ja kirjum.

Minu eesmärk pole keelepolitseid mängida – muidugi, kasutage seda sõna. Ent selguse mõttes tasub siis öelda, mida sellega silmas peate. Ja ehk mõelda ka sellele, mis eesmärki see teenib. Kui eesmärk on saada adekvaatne vastus, siis ehk on kasulikum nüüdseks sõimusõna maiguliseks kujunenud «lumehelbekest» sellisel kujul vältida. Lumelabidaga noorte ühte hange loopimine ei aita kuidagi muutusi lahti harutada, mis praeguse põlvkondade vahelise lõhe nii suureks on käristanud.