Vähem kui kuu pärast maailma tagaotsituima mehe Osama bin Ladeni tapmiseni viinud erioperatsiooni tabati ajavoolust välja lülitatud Serbia unises külas ka ligi 16 aastat üle Euroopa jälitatud Ratko Mladić – üks Teise ilmasõja järgse Euroopa ohvriterohkeima Srebrenica veresauna arhitekte.
Väidetavalt puhtjuhuslikult oli Bosnia serblaste sõjaaegse juhi vahistamise päeval Serbiasse saabunud ka Euroopa Liidu välispoliitikajuht Catherine Ashton. Briti paruness, kelle personaalses autoriteedis on pidevalt kaheldud ja kelle välispoliitiliste teadmiste üle avalikult naerdud, ohkas ilmselt kergendatult. Üks tüütu jeekim on nüüd vähem, võis Ashtoni peast läbi käia.
Pärast oma eestkostja, kommunistist diktaatori Slobodan Miloševiči kohtu ette toomist haihtus Mladić fantoomina. Justkui inimkehasse aheldatud vabalt lehviv vaim suutis ta aastaid põgeneda võimude, kuid mitte teda põikpäiselt jälitava Euroopa ajaloolise musta südametunnistuse varju eest.
Erinevalt 2008. aasta suvel tabatud võitluskaaslasest, Bosnia serblaste poliitilisest juhist Radovan Karadžićist, kes oli maskeerunud alternatiivmeditsiini ravijaks doktor Dragan Dabićiks ja varjas end pudelipõhjapaksuste prilliklaaside ja lumivalge habeme taha, polnud Lazarevo külas Milorad Komadići nime all elanud endine armeejuht vaevunud end isegi maskeerima.
Paljud serblased räägivad oma sõjaaegsetest kangelastest kui jumalatest. Kohalike laste seas jõuluvanaks hüütud Karadžićil oli väidetavalt kašpirovskilik võime inimestelt käepuudutusega peavalu ära võtta. Ebamaiseid võimeid, mis oleks Karadžićit, Miloševiči või Mladićit võimude haardest päästnud, polnud neist aga kellelgi. Võib-olla on sellised oskused seni tabamata Horvaatia serblaste liidril Goran Hadžićil?
Kõiki nelja Bosnia serblaste «vabariigi» eest võidelnud meest ühendas unistus etniliselt puhtast Suur-Serbiast. See utoopiline ideaal põhjustas rohkem kui 130 000 ohvrit nõudnud sõja ja Euroopa ohvriterohkeima veresauna pärast Teist maailmasõda, kui väidetavalt Mladići käsul tapsid Suur-Serbia ideaalist joovastunud sõdurid 1995. aastal Srebrenicas hinnanguliselt 8000 moslemist meest ja poissi.
Kui rahvusvaheline üldsus peab Karadžićit massimõrva arhitektiks ja nimetab Mladićit Srebrenica lihunikuks, siis paljud serblased leiavad, et tegu on kangelastega.
«Meie rahvuskangelased ei saa olla sõjakurjategijad,» vastab märkimisväärne osa serblastest iroonilisele küsimusele, miks pidanuks süütu mees end 16 aastat varjama. Kõik sõltub sellest, kustpoolt vaadata ja milliseid moraalseid pidepunkte tõe ja õiguse küsimuses kasutada.
Aastaid ei tohtinud Bosnia meedias Mladići nime mainida, kuid sõjakangelane jäädvustati rahvalauludes. Oma kangelaste näo ja nimega kraami müük on ettevõtlike serblaste jaoks kujunenud tööstusharuks.
Uudishimuliku pilguga Belgradis ringi vahtivatele turistidele kõikvõimalikku märsilohistajate rämpsu pähe määrivad bukinistid võivad oodata käibe kasvu. Nende müügitöö efektiivsus pole oluline. Loeb aga see, et Ratkost ja Radovanist on kujunenud müüdid, mis lähevad müügiks.
Ilmselt saame peagi mõne euro eest külastada ka maja, kus Mladić elas, või pagaritöökoda, kus talle meeldis kodust kartulipirukat süüa. Tuhanded turistid on juba tallanud Karadžići ja Miloševiči käidud radu, nüüd on järg Mladići käes. Temal endal tuleb võtta aga ette teekond Haagis asuvasse tribunali, kuhu viis ka tema kahe tuntud kaaslase tee.