Kristiina Herodes: riik rahvusvahelise protektoraadi all

Rahvaalgatuslik «kadunute sein» Prištinas valitsushoone kõrval. Enamik neist inimestest on kadunuks jäänud Kosovo konflikti ajal 1998–1999. Foto: Erakogu

Kosovo sai oma ühepoolselt iseseisvaks kuulutami­sele küll rahvusvahelisest kohtust õigeksmõistva otsuse, kuid oodatud tunnustuslainet pole saa­bunud, kirjutab Kristiina Herodes. Räägitakse, et Kosovo presidendi valis tegelikult USA saatkond, ja Kosovo juhte seostatakse organikaubandusega. Kosovo tulevikku ei oska keegi ennustada.

Kui ÜRO rahvusvaheline kohus eelmisel suvel otsustas, et Kosovo iseseisvusdeklaratsioon 2008. aasta veebruaris ei rikkunud rahvusvahelist õigust, arvasid paljud, et Kosovo üldine rahvusvaheline seisund paraneb. Selleks hetkeks oli Kosovo iseseisvust tunnustanud 69 riiki.

Rahvusvahelise kohtu otsus Kosovo suhtes tekitas lootuse, et järgneb suurem tunnustamislaine, kuid seda ei tulnud ja alates 2010. aasta juulist on lisandunud vaid seitse tunnustamist, neist viimane tänavu veebruaris Omani poolt. Euroopa Liidu 27 liikmesriigist ei ole Kosovot sealsetele siseprobleemidele või rahvusvahelisele õigusele viidates tunnustanud viis riiki: Hispaania, Slovakkia, Rumeenia, Kreeka ja Küpros.

Kosovot mittetunnustanud riikide jaoks on see jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu 1999. aasta resolutsiooniga ÜRO kontrolli alla antud territoorium, mida haldab ÜRO tsiviilmissioon UNMIK (United Nation Mission in Kosovo) ja mille julgeolekut tagab NATO sõjaline missioon KFOR (Kosovo Force). Kuna julgeolekunõukogu resolutsioon nägi ka ette ka Kosovo staatuse küsimuse lahendamist, siis nimetas ÜRO peasekretär 2005. aastal Soome endise presidendi Martti Ahtisaari oma eriesindajaks, et sellele lahendust leida.

Paari aasta vältel Ahtisaari vahendusel toimunud kõnelused Belgradi ja Priština vahel Kosovo staatuse suhtes kokkulepet ei toonud. Küll aga valmis Ahtisaari meeskonnal selge plaan, kuidas rahvusvahelise järelevalve all ja serblaste muresid arvestades võiks jõuda osalisi rahuldava lahenduseni.

Ent Belgradile ei olnud see plaan vastuvõetav ja seetõttu ei saanud see ka ÜRO õnnistust. Kuna väljavaated kõneluste kaudu staatuseküsimust lahendada näisid olevat nullilähedased, kuulutas Kosovo end ühepoolselt iseseisvaks (seda küll olukorra kiiret lahendust toetavate sõbralike riikide valvsa silma all).

Et sellele sammule rahvusvahelist toetust saada, tuli lähtuda nn Ahtisaari plaanist. Ahtisaari plaan näeb ette üleminekuperioodi, mil Kosovo suveräänsus on piiratud ja selle järele valvab selleks loodud institutsioon – rahvusvaheline tsiviil­esindaja ICR (International Civilian Representative).

Järelevalve lõpetatakse, kui Ahtisaari plaanis esitatud tingimused saavad täidetud. Näiteks piisav kaitse ja õiguste tagamine vähemustele, justiitssüsteemi parandamine, kultuuripärandi säilitamine, omavalitsuste reformimine jne. Enam-vähem samal ajal Kosovo iseseisvuse väljakuulutamisega algatas Euroopa Liit Kosovos tsiviilmissiooni EULEX, mille ülesandeks on seal kaasa aidata õigusriigi tugevdamisele.

Kosovos on mitu rahvusvahelist missiooni, kuid nende suhe Kosovo staatusesse on erinev. ELi, ÜRO ja NATO missioonid on staatusneutraalsed, seevastu rahvusvahelise tsiviilesindaja jaoks on Kosovo iseseisev, kuigi piiratud suveräänsusega riik.

Viimasel ajal on Kosovos hoogustunud diskussioon järelevalve lõpetamise üle. Mitme organisatsiooni esindajad on siiski viidanud, et kõik eeltingimused selleks pole veel täidetud, seetõttu on vara rääkida täielikust iseseisvusest. Peale selle on ÜRO Julgeolekunõukogul raske Kosovo-resolutsiooni lõpetada, sest sellele seisavad tugevalt vastu Serbia liitlased – Venemaa ja Hiina.

Vähese tunnustamise tõttu pole Kosovo enamiku rahvusvaheliste organisatsioonide ja erialaliitude poolt aktsepteeritud ning seda näitab ka ilmekalt oma riigidoomeni, telefoni- ja postikoodi puudumine. Mina näiteks kasutasin kolme aasta jooksul telefoninumbreid, mille suunakoodideks olid Serbia, Monaco ja Sloveenia prefiksid. Ka Kosovo valitsusasutused kasutavad ametlike veebiaadressidena ja e-kirjade lõppudena näiteks lõppe «com» ja «net».

Iseseisvumisjärgne optimism on ka kosovolaste endi seas raugenud ja asendunud kriitikaga nii valitsuse kui ka Kosovos tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonide aadressil. Peamise probleemina nähakse selles kõige noorema elanikkonnaga Euroopa riigis (kosovolaste keskmine vanus on 26,7 aastat ja alla 35-aastaseid on elanikkonnast kolmveerand) väga kõrget tööpuudust, mille suuruseks hinnatakse ligi pool tööealisest elanikkonnast.

Viimastel aastatel on Kosovos esindatud rahvusvahelised organisatsioonid hakanud end kokku tõmbama, mis kohalikele elanikele tähendab hästimakstava töö kaotamist. Näiteks NATO sõjalise missiooni liikmete arvu vähendatakse drastiliselt, 5000 töötajaga ÜRO tsiviilmissioonist on järele jäänud umbes 500 inimest, koosseisu vähendavad ka OSCE ja Rahvusvaheline Tsiviilesindus (ICO). Praegu jätkab umbes 3000 töötajaga (2000 rahvusvahelist ja tuhat kohalikku) EULEX ja seda vähemalt kaks aastat veel.

Majandust elavdada ja riiki välisinvesteeringuid meelitada on üks Kosovo valitsuse peamistest eesmärkidest. Riigi valdavalt kehv maine ja õiguslik ebastabiilsus ei tee seda ülesannet kergeks.

Eelmise aasta kevadel püüdis valitsus riigi mainet parandada reklaamklippidega rahvusvahelistes telekanalites, mängides Kosovo kui noore elanikkonnaga riigi kuvandile. Kahjuks jäid need reklaamid tugevama tausta- ja kõrvaltööta suhtekorraldusvallas ning ­oodatud kasu sellest ei sündinud.

Kosovo viimase aasta poliitiline elu on olnud kirjum kui mõnes seiklusfilmis. Eelmise aasta septembris otsustas Kosovo konstitutsioonikohus, et ametisolev president Fatmir Seidju ei saa olla samal ajal riigi president ja täita parteiliidri kohuseid – olles riigi esimene mees, oli ta ühtlasi ka Kosovo Demokraatliku Liiga (LDK) juht.

Seidju tagasiastumine lõi valitsevasse koalitsiooni nii tugeva mõra, et 12. detsembril 2010 korraldati erakorralised valimised. Neist pidi saama demokraatia ja iseseisvuse proovikivi, sest esimest korda viidi valimised läbi Kosovo enda jõududega. Varem juhtis seal valimiste korraldamist OSCE. Kahjuks rikkusid kahed kordusvalimised mitmes regioonis valimiste maine.

Näiteks levisid pärast valimiste esimest vooru hoogsalt kuulujutud, et ühes valitseva Kosovo Demokraatliku Partei (PDK) toetuspiirkonnas oli valimas käinud ligi 150 protsenti valijaist.
Peaminister Hashim Thacile olid erakorralised valimised eelmise aasta lõpul kasulikud, sest ta oli populaarne ja kõige tugevam võimalik vastaskandidaat Ramush Haradinaj Kosovo Tuleviku Alliansist (AAK) oli taas viidud Haagi ootama endise Jugoslaavia sõjatribunali uut kohtuistungit. Kaks uut poliitilist jõudu Vetëvendosje (Iseseisvus) ja FAIR (Uus Vaimsus) ei olnud jõudnud hoolimata karismaatilistest liidritest veel piisavalt tugevaks saada.

Hilissügisel välja tulnud ­Euroopa Liidu Kosovo eduraport riigi edusammude kohta midagi positiivset välja ei märkinud. Endiselt nimetati suurimate muredena nõrka avalikku sektorit, mittetöötavat õigussüsteemi ja kõrget korruptsiooni. Need valdkonnad vajavad kõvasti parandamist ja kui kriteeriumid täidetaks, saaks alustada Euroopa Liiduga läbirääkimisi visarežiimi liberaliseerimise üle.

Seda ootavad kosovolased väga. Sealsed elanikud saavad praegu viisavabalt vaid nelja riiki: Türgisse, endisesse Jugoslaavia Makedoonia Vabariiki, Albaaniasse ja Montenegrosse. Euroopa Liidu liikmed on läbirääkimiste alustamisega üsnagi ettevaatlikud, sest Serbiale antud viisavabaduse tagajärjel on mitmesse liikmesriiki saabunud suur hulk varjupaigataotlejaid.

Kuna aastast 2003 on Lääne-Balkani riikidele antud selge ELi-suund, on Kosovo valitsus võtnud tõsiseks eesmärgiks edendada riiki just liitumiseks Euroopa Liiduga. Näiteks mõne nädala eest saatis eurointegratsiooniminister Vlora Citaku parlamendile kirja, kus palus parlamendiliikmeid enne selle aasta 1. septembrit heaks kiita 49 seadust. Just sellist arvu puuduolevaid seadusi ja regulatsioone mainiti eelmise aasta eduraportis.

Ametlikud parlamendivalimiste tulemused kuulutati välja selle aasta jaanuari lõpus. Valimistulemused tegi huvitavaks asjaolu, et esimest korda tuli parlamenti uue jõuna liikumine Vetëvendosje, mis kogus tuntust pigem anarhistlike ülesastumiste ja Suur-Albaania ideega. Valimised võitnud Kosovo Demokraatlikule Parteile tegi koalitsiooniläbirääkimised raskeks järgmiseks tulnud parteide tasavägine tulemus ning eelmise koalitsioonipartneri – Kosovo Demokraatliku Liiga – soovimatus jätkata koos demokraatliku partei liidri Hashim Thaciga.

Peaminister Thaci peamiseks läbirääkimispartneriks sai Uus Kosovo Allianss (AKR), mille liidriks on vastuolulise kuulsusega ettevõtja ja Kosovo rikkaim mees Behgjet Pacolli. Tema peamine elamispaik on aastaid olnud Šveitsis, kus ta on rajanud rahvusvahelise ettevõtte Mabetex Grupp, mille üks haru renoveeris näiteks Kremli.

Juba enne valimisi räägiti, nagu sooviks ärimees saada Kosovo presidendiks. Rikka mehena käis ta mitmetes väikeriikides Kosovo tunnustamiseks lobitööd tegemas, mis mõnelgi korral lõppes tulemuslikult, ja ta teavitas ühe või teise riigi tunnustusest enne välisministeeriumi. Tema isikule lisavad vürtsi praegune abielu venelanna Mašaga ja ei tea kui mitme riigi kodakondsus.

Kosovo parlamendi avaistungi alguseks 22. veebruaril oli teada, et Behgjet Pacolli esitatakse presidendikandidaadiks hoolimata üsna mitme koalitsioonisaadiku vastuseisust. Pärast kahte esimest vooru ei saanud ta vajalikku hulka hääli kokku, pealegi ei olnud Kosovo Assamblee saalis esindatud opositsioonisaadikud.

Enne kolmandat vooru oli kolmeveerandtunnine vaheaeg, mille jooksul nii mõnigi Pacollit mitte toetanud saadik muutis oma meelt. Järgmisel päeval trükkisid kaks päevalehte ära pildid Ameerika Ühendriikide suursaadikust ja tema abist saatmas SMSe valimisjuhenditega, ajalehtede väitel saadikutele. Behgjet Pacollist oli saanud Kosovo president.

Pärast riigi esimese mehe valimisi õnnitlesin kohalikke sõpru, kes seepeale ütlesid, et neil on toimunu pärast pigem häbi. Kiirelt hakkas ringi liikuma anekdoot: «Miks on USA kõige demokraatlikum riik maailmas? Sest seal pole Ameerika Ühendriikide saatkonda.»

Ameerika Ühendriikide roll Kosovos on väga suur. Kohalik elanikkond peab suurriigi sekkumist 1999. aastal kangelaslikuks. Nii on tänavapildis näha koos Albaania lipuga kõrvuti lehvimas USA lipu, kolme aasta tagusega võrreldes on järjest enam hakatud omaks võtma ka Kosovo lippu.

Üheks Ameerika-armastuse kurioossemaks näiteks on Bill Clintoni kuju avamine ühel Priština peamisel tuiksoonel – Bill Clintoni avenüül. Ekspresident käis seda proportsioonist väljas kuldset kuju 2009. aasta novembris isiklikult avamas. Väidetavalt oli ta pärast lina mahatõmbamist öelnud, et tegemist on huvitava skulptuuriga, sest muud selle kohta öelda ei saa.

Kuid Behgjet Pacolli sai Kosovo president olla vaid viis nädalat. Siis tegi Kosovo konstitutsioonikohus otsuse, et presidendivalimised olid assamblees läbi viidud põhiseadusevastaselt, sest hääletamise ajal ei olnud kõik saadikud ehk opositsioon esindatud.

See otsus tekitas järjekordse poliitilise tormi niigi ebastabiilses riigis. Esimestel päevadel pärast kohtuotsust arutati, mis saab edasi – võimatuks ei peetud isegi järjekordseid erakorralisi valimisi.

Umbes kümme päeva pärast Pacolli lahkumist presidendi kohalt asus sinna 36-aastane Atifete Jahjaga, kes oli enne töötanud Kosovo politsei asejuhina. Noore naise valimine tekitas nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt imestust, kuid tema kandidaadiks esitamise taga oli väidetavalt Ameerika Ühendriikide saatkond. Peale uue presidendi sai Kosovo parlament ka töögrupi, mis määrab uue presidendivalimiste süsteemi, ehk president valitakse edaspidi otse rahvahääletusel.

Kõige enam on Kosovo maine kannatanud väidetava organikaubanduse tõttu. Detsembris, vahetult pärast valimisi, avaldas Euroopa Nõukogu raportöör Dick Marty pika raporti Kosovo ja tema juhtidega seostatava illegaalse organikaubanduse kohta.

Raport süüdistab Kosovo juhtkonda seotuses maffialaadse organisatsiooniga, mis kauples inimorganitega mustal turul Kosovo konflikti ajal 1998–1999. Raporti järgi oli sellega isiklikult väga tihedalt seotud peaminister Hashim Thaci, kes juhis toda organisatsiooni. Lisaks organite hangeldamisele olevat tegeldud ka narkokaubandusega.

Dick Marty raport on omamoodi jätkuks Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali peaprokuröri Carla Del Ponte esitatud süüdistustele organikaubitsemises. Prokurör väitis oma raamatus, et 1999. aastal olevat Kosovo Vabastusarmee liikmed ühes Põhja-Albaanias asuvas majas lõiganud umbes 300 serblaselt neerud välja, enne kui nad tapsid. Neerud olevat maha müüdud ja selle raha eest armeele relvi ostetud.

Mitmed rahvusvahelised uurijad on aastate vältel püüdnud leida vettpidavaid tõendeid esitatud süüdistuste kohta, kuid tulemusteta. Praegu on teema uurimiseks kõige enam survet avaldatud ELi õigusriigi missioonile Kosovos, mille uurijad on käinud väidetavas sündmuskohas ja algatanud eeluurimise, mis tähendab, et otseselt kedagi veel uurimise all ei ole. Väidetavalt on Dick Martyl olemas tõendid, kuid neid ei soovi ta EULEXile anda, viidates tunnistajakaitse nõrkusele.

Tunnistajakaitse on Kosovos probleemiks, kuna riik on väike ja inimeste vahel valitseb tugev side. Selline tugev side ja üksteise toetamine on aidanud kosovolastel rasked ajad üle elada, kuid tihtipeale võib tihe seotus takistada õigusemõistmist. Pealegi on Kosovo ühiskonnas väga levinud hirmutamine.

Kaks aastat tagasi jälgisin kohtuistungit, kus üht suhteliselt noort meest süüdistati ühe vanemaealise mehe kadunuks jäämises 1999. aastal Lääne-Kosovos. Kadunud mehe poeg muutis istungi käigus väga tugevalt oma kahte eeluurimisel antud tunnistust.

Kui istungil paus tehti, pööras tunnistaja end süüdistatava poole ja tema kehakeel reetis heakskiidusoovi antud tunnistusele. Millega tunnistajat ähvardati või hirmutati, polegi teada. Peale tunnistajate on Kosovos olnud ka juhtumeid, kus kohtunik ei julge mõnel väga suure avaliku tähelepanuga protsessil kohut mõista.

Üks viimase aja suuri edusamme on kõneluste alustamine Priština ja Belgradi vahel tänavu märtsi alguses. Neid kõnelusi toetab tugevasti Euroopa Liit ja neid peetakse Brüsselis. Heanaaberlik läbisaamine kahe pealinna vahel on üks aluseid lõimumisel Euroopa Liiduga ja sellest on mõlemad väga huvitatud.

Kindel on see, et Serbia oma suhtumist Kosovo iseseisvuse suhtes ei muuda. Samal ajal vajavad lahendamist mitmed igapäevaprobleemid. Esimestes kõnelusvoorudes on arutluse all olnud tsiviilregistrite, energeetika ja telekommunikatsiooni küsimused. Need teemad on olulised – nii on suur osa registritest viidud Belgradi, samal ajal ägavad Kosovo kohtud lahendamata tsiviilasjade all ja inimesed ei saa seetõttu näiteks endale kuuluvat vara müüa.

Kõneluste jätkudes on soov läbi arutada ja lahendada mitu tulist teemat, nagu nii albaanlastest kui serblastest kohtunike ja prokuröride töötamine Mitrovica ringkonnakohtus. Praegu kohus küll töötab, kuid ainult rahvusvaheliste ehk EULEXi kohtunikega. Lisaks kohtunike-prokuröride tööle asumisele peab selge olema, milliseid seadusi kohtunikud rakendama hakkavad – kas Serbia, ÜRO tsiviilmissiooni või Kosovo Vabariigi omi. Peale selle on ligi 1800 inimest konfliktis kaduma jäänud ning nende leidmisele tuleb mõlemal pool kaasa aidata.

Kosovo üldist majanduslikku olukorda peetakse väga halvaks. Riigi sissetulekust ligi 70 protsenti moodustavad tollimaksud ehk siis maks sisseveetava kauba pealt. Peamiselt tuuakse kaupa sisse Sloveeniast, Makedooniast, Türgist ja Serbiast. Samuti tuleb väga suur rahanduslik-majanduslik abi doonorite ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu.

Peale selle on Kosovo saanud tugevat abi nii Maailmapangalt kui ka Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, mille mõlema liige ta on. Maailmapanga viimase laenu – 20,2 miljonit dollarit – kiitis Kosovo assamblee heaks üle-eelmisel nädalal. Viimasel kuul hakkas rahvusvaheliste ekspertide suus levima jutt, et Kosovo võib sügisel sattuda tõsisesse majanduskriisi, sest mitmed suurprojektid, nagu üleriigiliste kiirteede ehitamine, samuti riigiametnike palgatõus, neelavad rohkem raha, kui riigieelarves tegelikult ette on nähtud.

Huvitav on märkida, et Kosovos kehtib euro, kuigi riik ei ole ametlikult eurotsooni osa, samamoodi nagu on euro ühepoolselt kasutusele võtnud naaberriik Montenegro. Kui ÜRO hakkas Kosovot 1999. aastal administreerima, siis kinnitati ametlikuks vääringuks Saksa mark, mille euro 2002. aastal välja vahetas. Seevastu serblastega asustatud aladel kehtib endiselt Serbia dinaar, hinnadki on märgitud selles vääringus, aga maksta saab ka eurodega.

Kuigi Kosovo on vaene, üllatab Priština oma rohkete uute kortermajadega. Viimase kolme aasta jooksul on seal hoogsalt ehitatud, vahest isegi liiga palju. Enamik uusehitisi on rajatud illegaalselt. Kui linnavõim eelmisel aastal korraldas kampaania ehitiste legaliseerimiseks, ei leidnud see sooja vastuvõttu.

Küsimusele, kust tuleb raha uhkete hoonete rajamiseks, on raske vastata. Ühe uue elamurajooni, mille keskel asub uus ja uhke mošee, on väidetavalt ehitanud vahhabiidid. Samuti pidavat maju ehitama diasporaas elavad kosovolased. Priština üüriturg on tõenäolisemalt kallim kui Tallinnas või mõnes muus Euroopa pealinnas. Kahetoalise korteri eest küsitakse välismaalaselt alates 400 eurot kuus.

Raske on öelda, mis saab Kosovost tulevikus, sest analüütikudki näevad seda erinevalt. Peamine, millega Kosovo peab toime tulema, on jõuda arusaamisele, et nendest endist sõltub väga palju ja rahvusvahelised eksperdid ei jää sinna lõputult.

Autor töötas kolm aastat ELi tsiviilmissiooni EULEX Kosovo justiitsvaldkonna pressiesindajana. Artikkel kajastab isiklikke vaateid.

Kosovo

•    Pindala 10 887 ruutkilomeetrit.

•    Rahvaarv 2,1 miljonit, kellest 88 protsenti on albaanlased, seitse protsenti serblased.

•    Pärast Teise maailmasõja lõppu sai Kosovost Serbia autonoomne piirkond.

•    1980. aastatel hakkasid pinged albaania ja serbia kogukonna vahel kasvama. Albaanlased pooldasid Kosovo suuremat suveräänsust, serblased seevastu soovisid tihedamaid sidemeid ülejäänud Serbiaga.

•    1989. aastal toimus kogu Serbias referendum, mis kiitis heaks uue põhiseaduse. See oli demokraatlikum, sest lubas mitmeparteisüsteemi ja sõnavabadust, samas kärpis provintside õigusi, jättes Kosovo autonoomiast ilma. Kosovo albaanlased boikoteerisid referendumit, kuid referendumi tulemusi see ei mõjutanud.

•    Uue konstitutsiooni kehtestumise järel suruti albaaniakeelne ajakirjandus Kosovos alla – seda ei finantseeritud enam ja kuigi eraajakirjandus oli seaduste järgi lubatud, tehti selle levitamine kõrgete maksude ja seaduste abil keeruliseks. Keelati albaaniakeelne televisioon ja raadio Kosovos ning kärbiti albaaniakeelset haridust. Ka kontroll ettevõtete üle (enamikus riiklikud) läks Serbia valitsuse kätte.

•    Pärast albaanlaste massilisi rahutusi kuulutati veebruaris 1990. aastal välja erakorraline seisukord ja suurendati tunduvalt Jugoslaavia armee ja politsei kohalolekut provintsis.

•    Olukord albaanlaste ja serblaste vahel teravnes veelgi 1995. aastal, kui Kosovosse asusid tuhanded serbia põgenikud Horvaatiast.

•    Pinged kasvasid Kosovo sõjaks, mille käigus hukkus ligi 10 000 albaanlast, peaaegu miljon inimest põgenes naabruses asuvatesse riikidesse. ÜRO on süüdistanud Miloševići ja mitmeid teisi kõrgeid Serbia ametiisikuid Serbia vägede toime pandud sõjakuritegudes Kosovos. (PM)