Me iga päev teeme midagi. Reeglina täitsa mitut asja. Alates hommikusest ärkamisjärgsest voodist tõusmisest. Suurem osa neist asjadest meie igas päevas on hea ja harjumuspärane rutiin. Ja paljusid asju teeme sellepärast, et me lihtsalt peame. Kohustused. Ja paljusid sellepärast, et me lihtsalt teeme neid. Aga miks? Miks ma seda teen?
Palju me seda enda käest küsime? Hea küll. Ärdagu nähtagu vastuse peale mõtlemisega vaeva. Me kõik teame ju. Harva.
Kuigi, seda küsitakse meie käest ju iga sammul. Kati, miks sa Matiga käima hakkasid? Maitea, kmoon, vaata ise, ta on nii lahe! Veroonika, miks sa otsustasid liituda telesaatega «Kes poeb sügavamale?»? See pakub mulle uusi kogemusi ja väljakutseid! Kelly, miks sa karjud lapse peale? No ta ei kuula sõna ju! Ta käib mulle närvidele! Aiku, kallis, miks sul jälle pohmakas on?
Kas ma ei või enam oma sõpradega üldse suhelda vä?! Vanaema, miks sa Keskerakonda valisid?
Edgar on ainuke õige mees! Ervin, miks sa Reformi valisid? Nemad on ainukesed, kes seisavad ettevõtjate huvide eest! Minister, miks me küpsuskirjandi ära kaotame? Sest elu on edasi läinud ja maailm muutunud! Minister, miks me samba ehitame? Sest see on eesti rahva auvõlg oma vanaisade ees! Jne. Jne. Me ju vastame, eksole! Tõesti vä?
Need vastused, need meie igapäevased, sõbrad, on tühjad. Veel hullem, see on vale. Valetamine. Tautoloog noogutaks rõõmsalt kaasa, et muidugi, kui inimene ütleb midagi, siis ongi see vale.
Jajah. Ja läheks selle pehme, tautoloogilise seletusega rõõmsasti edasi. Nagu me igapäev teemegi. Aga tõmmake korraks pidurit. Asi on hapum, siin pole tegemist paratamatusega. Siin on tegemist otsese valetamisega.
Otsese valetamisega enamikule meist kõige kallimale maailmas või kõige tähtsamale vähemasti (sest me igaüks elame ikka iseenda elu, eksole) – iseendale. Iseendale näkku valetada... no ma ei tea. Ei ole vist tore asi.
Ses mõttes, et sisutühjade, isegi mitte õpitud, vaid lihtsalt kuuldud sõnakõlksudega vastamine, ka ainult iseendale ja iseenda sees on tahtlike silmaklappidega elamine. On valetamine. Et maailma pole olemas. Või et mind pole olemas. Või et mul ei ole oma tahet. Või oma pead. Vahet pole.
Going with the flow. Vooluga kaasa minemine. See sobib palgile, mitte inimesele. Ja palgigi tõmbab tark inimene millalgi jõest välja ja paneb oma hüvanguks ahju. Või kui ta juhtub olema tavalisest kaunima kujuga, siis õuenurka oma silmailuks seisma, sest oma tahet palgil ju ei ole.
Mul tulevad peale nutt, raev ja naer, kui ma näen, kuidas me vabatahtlikult palgiks oleme muutunud. Mõned meist rohkem, mõned vähem. Kindlasti mitte ainult Eestis, üleüldse. Manipuleeritavad, ahjuaetavad, nurka seisma pandavad oleme me. Ja ometi oleks sellest nii lihtne lahti saada.
Lihtsalt küsida endalt: miks ma seda teen? Aga me ei küsi. Või kui küsime, või küsitakse, siis me mitte ei vasta, vaid ütleme: sest kõik teevad nii!
Mõni päev tagasi oli imesaates «Ringvaade» kaks väga tähelepanuväärset saatelõiku. Ühes näidati, loomulikult toimetajapoolse muigega suunurgas, kahte Valgamaa noort, kes nimetavad ennast neoandertaallasteks, valavad oma Volvosse restoranide tagaukselt küsitud kasutatud toiduõli, ehitavad Valgamaa kõige odavamale krundile ilma naelteta maja, on taimetoitlased ja ütlevad, et inimene vajab elamiseks kõige enam 30 ruutmeetrit, kõik ülejäänu on raiskamine.
Miks te seda teete, küsiti neilt. Me proovisime päevatööl käia ja saime aru, et see ei sobi meile. Me ei taha seda teha. On teisi võimalusi. Vastasid nad. Rahulolevalt. Nad teavad, miks nad seda teevad.
Teises lõigus näidati ilusas kampsikus Marko Reikopit. Ilma igasuguse toimetajapoolse muigevirveta suunurgas. Näidati, kuidas ta trennis käib, kuidas hommikul putru ja moosi kaalub, lõunaajal heeringat sööb ja oma valgunormi tänaseks täis saab. Ja siis veel, kuidas ta õhtul kapsaribasid taldrikule kaalub.
Veel rääkis Reikop naljaloo sellest, kuidas ta ühel õhtul kaksteist sarapuupähklit ära sõi ja siis oma treenerilt sõimata sai – kas sa hull oled, sa oleks kõige rohkem tohtinud süüa viis! Lõpetuseks vaatas Marko ohkega kaamerasse, ütles, et selline on tema menüü, ja lisas, ma ütleks isegi, et kurvalt, et ta proovib seda järgida terve oma ülejäänud elu. Loomulikult ei küsinud ta käest keegi, et miks ta seda teeb. Ja polnud tarviski.
Kumb lõik teid rohkem muigama pani? Miks?
Mulle hirmsasti meeldivad kolme-nelja-aastased lapsed. Nad küsivad kogu aeg: miks? Sest kõik on uus, kõik on huvitav, ja mis tähtsam – kõike on vaja teada, selleks et ellu jääda. Sa lihtsalt pead teadma, kuidas masin toimib, et mitte selle vahele jääda.
Mingil hetkel, kui saab kogemuslikult selgeks, et ratas veereb, ja seletuslikult selgeks, et ta peab minema lasteaeda selleks, et vanemad saaksid tööle minna ja pärast talle Jänku Jussi viinereid osta, siis küsimused kaovad. Pole enam nii aktuaalsed. Saab ka ilma hakkama. Ja halvemal juhul ei tule küsimused enam kunagi tagasi. Inimesest saab palk. Kurb.
Hüva, ma saan aru, et suures plaanis on see jutt targutamine ja mula. Ehk isegi dotseeriv mula. Et kus on lahendus? Ja kas sa, mees, ise ka oma sõnade järgi elad? Mitte alati, on aus vastus.
Suurema osa oma elust kohe kindlasti mitte. Peale kolmekümmet – ehk küll. Ehk ikka küsin, et miks ma seda teen. Tõsi, mitte alati. Aga me ometi tahame ju, et meie ühiskonna vaimne küpsus oleks ikkagi üle-, mitte allakolmekümnese oma? Eksole? Niiet kus on lahendus?
Lahendus on igaühe enda sees, oma pea sees. Ja ma olen täiesti kindlasti veendunud selles, et harjutamine teeb meistriks. Alustada tuleks lihtsalt lihtsatest asjadest. Ja kevad on alustamiseks parim aeg.
Võiks ju võtta endale eesmärgiks, et sel suvel vähemalt korra küsiks igaüks meist enne, kui ta midagi teeb, et miks ma seda teen. Poiss võiks küsida enne, kui ta täis peaga järve hüppab, et miks ma seda teen.
Või tüdruk enne, kui saunapeol ülevas tujus oma poisi vana klassivenna peale kelmi pilguga vaatama hakkab, et miks ma seda teen. Mees enne, kui naist sõimama või last lööma, naine enne, kui mehe kallal kaagutama või last kamandama hakkab. Sellised lihtsad, väga lihtsad asjad. Ja kui tundus, et esimene kord küsida oli täitsa lisna, siis ei pea järgmist suve ootama, võib kohe homme jälle küsida. Kuni saab harjumuseks.
Ja siiski, ma usun, et siin on ka üks väike nüanss, mida tasuks tähele panna. «Miks ma seda teen?» on kuri segamini minema küsimusega «Kas mul on seda vaja?».
Viimane on merkantiilne ja kõrvaltvaatav, ühiskonda ehk siis stampi juba eos sobitav küsimus, millele vastates ei saa ausat vastust omaenda mina, omaenda kordumatu ja väärtusliku isiksuse jaoks.
Saab ainult peegelduse sootsiumi läbi. Ärge nii küsige. Küsige ikka otse ja endasse vaadates: miks ma seda teen?
Ja võib selguda, et oma poisi vanale klassivennale silma vaatamine ongi praegu kõige õigem asi, mis sa teha saad. Täis peaga järve hüppamine, samas, vaevalt.
Aga Tartus lõhnavad praegu sirelid ja akna taga on kastaniküünlad. Miks nad seda teevad? Sest tärgata, õitseda, küpseda, elada on... on ilus.
Ilusat kevadet! Ilusat suve!