/nginx/o/2013/09/27/2409672t1h020a.jpg)
/nginx/o/2011/05/26/598622t1h09f3.jpg)
Konstantinoopoli langemise aastapäeva eel meenutab ajaloolane Kalmar Ulm Bütsantsi tähendust lääne kultuuriloos – selle riigi ilmne mõju ulatus ka Läänemere maadesse.
Kalmar Ulm: igavikuline Konstantinoopol
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeval, 29. mail möödub peaaegu 600 aastat päevast, mil Türgi väed vallutasid Bütsantsi keisririigi pealinna Konstantinoopoli ja algas uus ajastu − Osmanite impeeriumi oma.
Bosporuse rannikul ainulaadsesse, Euroopa ja Aasia mandri ühenduskohta rajatud Konstantinoopolist oli võimalik meritsi seilata piltlikult öeldes kogu maailma. Seetõttu, aga ka mitmel muul põhjusel etendas Bütsants üle 11 sajandi (330−1453) kultuurrahvaste seas mõjukat rolli poliitilisel, majanduslikul, kultuurilisel ja kiriklikul tasandil.
Bütsantsi kultuuripärand
Bütsantsi rolli Euroopa ajaloos on teenimatult alahinnatud, selle põhjalik avastamine seisab ilmselt alles ees, pealegi oli Bütsants enamasti andja, lääs seevastu vastuvõtja rollis.
Sajandite jooksul kujunes Bütsantsis õhtumaa ja islami kultuuride kõrval omaette kultuuriga maailm, milles antiikaja tsivilisatsiooni elemendid sulasid ühte kristliku hariduse ja kultuuriga.
Tänapäeva Euroopale on märgilise tähendusega, et Bütsantsis hoiti alal hellenistlikku kultuuripärandit ning antiikaja kunsti ja filosoofia traditsioone, arendati edasi teadust ja haridust, selle kuulsates raamatukogudes säilitati Homerose, Aristotelese, Platoni jt antiikautorite teoseid. 5. sajandil rajati Konstantinoopolisse esimene ülikool ning Konstantinoopolist sai haridusele pühendunud linn.
Soodsas olustikus väärtustati vanakreeka klassikuid, edendati kultuuri ja eriti kunsti, mis kajastas Bütsantsi mitmerahvuslikkust: sellest võib leida Kreeka, Rooma, Süüria, Pärsia jt kultuuride iseloomulikke jooni, kuid alati teatud, Bütsantsile omase värvinguga. Oma vaimse pagasi pärandas Bütsants Konstantinoopoli langemisega Euroopale, sest koos lääne aladele põgenenud Bütsantsi haritlastega uuenes ka lääne kultuur ja sai alguse renessanss.
Bütsantsis võib esile tõsta ka kõrgel tasemel ajalookirjutust ja õigusteadust. 6. sajandist pärineb üks tähtsamaid seadusekogumikke, keiser Justinianuse koostatud «Corpus iuris civilis», millest kujunes terveks aastatuhandeks baasteos, millele tugines Euroopa seadusandlus.
Bütsantsi igavikulisuse sümboliks peetakse aga Konstantinoopoli Agia Sofia ehk Püha Tarkuse kirikut, mis kuulub tänapäeval UNESCO kaitse all olevate kultuurimälestiste tippnimistusse.
Valminud 6. sajandil (532–37), sai see hoone aluseks keisririigi edasisele kirikuarhitektuurile, mis naabermaadesse edasi kandudes omandas kohalikke jooni.
Salarelv ja ihukaitsjad
Bütsantsi pealinnaga on seotud huvitav seik 11. sajandi esimesest poolest.
Kui Bütsantsi ülik Maria Argirí külastas Veneetsiat, kasutas ta lõunalauas Konstantinoopolist kaasa võetud söögiriista, kaheharulist kullast kahvlit. See pidulik lõunasöök muutis lääne ühiskonna tavasid, sest nüüdsest võeti kasutusele kahvel: varem oldi läänes harjutud sööma käte abil või üheharulise kahvliga, kuid sedagi said lubada endale vaid ülikud.
Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli varandused olid määratud ja nii mõnigi kord sai linna nimi jõukuse sümboliks. Linna ilu ja luksuse võlud ahvatlesid loomulikult ka võõrvallutajaid, kelle tõrjumiseks tehti suuri pingutusi.
Kui 860. aastal ründasid Konstantinoopolit varjaagid, löödi nad tagasi tänu uue võimsa salarelva tõhusale kasutamisele. Seda bütsantslaste leiutist, mille koostist keegi ei teadnud ja mille valmistusviis oli kuulutatud riigisaladuseks, tunti «kreeka tule» või «vedela tule» nime all.
«Kreeka tuld» lasti Bütsantsi kahetekiliste laevade spetsiaalsetest tulesülgamismasinatest, puhuti erilistest torudest või visati vaenlase pihta vastavatest anumatest linna kaitsemüüridelt, põhjustades raskesti kustutatavaid tulekahjusid. Põhjast tulnud vene varjaagidest vallutajad võrdlesid «kreeka tuld» välguga taevast.
Seni on vähe tähelepanu pööratud varjaagide, venestunud Skandinaavia päritoluga sõjameeste ja Bütsantsi keisrikoja lähedastele suhetele. Varjaagid teenisid arvatavasti juba 10. sajandist kuni keisririigi langemiseni Bütsantsi keisri ihukaitseväes. Keiser olevat varjaagidest ihukaitsjaid eriliselt hinnanud nende kartmatuse ja ustavuse tõttu. Väidetavalt leidus nende sõjameeste ridades ka Läänemere idakallastelt pärit rahvast, miks mitte siis ka Eesti aladelt pärit sõdalasi.
Kui võrrelda 11. sajandi eesti sõdalase rüüd (mille koopia asub Kiek in de Kökis) ning Birkast ja Visbyst leitud sõdalaste lamellturviseid keiser Basileos II turvisega Bütsantsi illumineeritud käsikirjadel, võib täheldada märkimisväärset sarnasust.
Eesti aladelt on leitud ka keiser Basileos II aegseid hõbemünte (10. sajand). Seega võib oletada, et Läänemere maade elanike ja Bütsantsi vahel võisid eksisteerida teatud otsesuhted ja need mündid pärinevad kas endisaegselt Bütsantsist Läänemere maadele suundunud kaubateelt või ehk toodi kaasa teenistusest Bütsantsi keisri armees.
Siin ootab avastamist meie jaoks põnev võimalik side Bütsantsiga, mida toetavad seni vaid hüpoteesid.
Aeglase hävingu tragöödia
Keisririigi täiuslikkuseni lihvitud riigiaparaat toimis laitmatult kuni aastani 1204, mil ristisõdijad Konstantinoopoli vallutatasid ja rüüstasid ja kogu senine valitsemiskord segi pöörati.
Bütsantsi aladele loodi nn Ladina keisririik, röövitud kultuuriväärtused viidi laevakaravanidega läände, kus neid veel tänaseni – näiteks Veneetsias – imetleda saab. Rüüstatud pealinn võideti hiljem küll tagasi, kuid jätkuval nõrgenemise kursil Bütsantsi lõpp saabus 29. mail 1453, mil pealinna vallutasid türgi väed.
Kroonik Georgios Franzise järgi oli Konstantinoopoli piiramisel noorukese, vaid 21-aastase sultan Mehmet II käsutuses 258 000 sõjameest ja 420 laeva vaid umbes 7000 linna kaitsja vastu.
Tuhandeaastasest Konstantinoopolist sai Osmanite pealinn Istanbul.
Bütsantsi on nimetatud ka teiseks Roomaks ja pärast Konstantinoopoli langemist juurdus õigeusklikul Venemaal teooria, mille järgi päris Moskva «kolmanda Rooma» tiitli. Viimase, «neljanda Roomana» on end käsitlenud ka tänapäeva Türgi. Peab tõdema, et kuigi Bütsants langes Osmanite käe läbi, säilis selle kultuuripärand märgatavas mahus endistel Bütsantsi aladel, mis praegu kuuluvad Türgi koosseisu.
Veel ühest noorest Türgi sultanist, 18-aastasest Osman IIst on Tallinna linnamuuseumi kunstikogus säilinud haruldane, 16. sajandist pärit paraadportree Mustpeade vennaskonna kogust, mida selle aasta teisel poolel linnamuuseumis eksponeeritakse.
Autor on Tallinna linnamuuseumi arendusjuht.