Argo Rosin

FOTO: Erakogu.

Kord otsustasid kaks vaprat päevi näinud Kilpla meest, et mis neist palkidest ikka mäest üles ja alla veeretada, et paneme potti ja keedame paberiks. Mõeldud-tehtud. Aga selleks, et paberit keeta, on tarvis ka targemaid Kilpla mehi appi võtta. Ikka neid, kes uuriks ja ütleks, kuhu see pott tulele seada, mida sinna sisse segada ja ega see podisemine kahju tee.

Nõnda nad siis suundusivad Kilpla suurima vaimuga linna. Linna vaim oli nii suur ja vana, et ega seep sinna linna nõukotta enam ära ei mahtunudki, sestap pool sest tarkusest hõljus otsapidi kuningakojas. Häda aga selles, et selles akende ja korstnata nõukojas oli vaim vähe kopitama läinud, lõhnas ja määgis teine nagu näguripäevi näinud sokk.

Ega vaprad Kilpla mehed selles möllus lõpuni aru saanudki, mida neilt taheti ja mida tegema oleks pidanud. Seadsid sammud kodu poole, peas vasardamas tötskääbuste tarkusetera «miks nüüd siis sedapsi».

Mehed siis istusivad nõukoja ja vaimu ette maha ja rääkisivad oma keedupoti mõttest. Suur vaim ja linna nõukoja liikmed kuulasid ja mõtlesid, et asja vaja arutada ka tublide palgiveeretajate, visade puupeeretajate, pisut pikaldaste tötskääbuste ja häälekate uhuutajatega. Seatigi sammud nende poole. Palgiveeretajad leidsivad, et me juba esiisade aegadest harjunud Kilplas palki mäest üles ja alla veeretama, ja kartsivad, et nii tuleb palgi asemel iseennast veeretama hakata ning sellega kogu rõem palgiveeretamisest ära kaob. Puupeeretajatel aga puges hirm naha vahele, et varsti pole enam millestki peeru paugutada ja põletada. Mõlemad teadsid, et õhk, mis tarkusest ja vaimust paks, kipub pulbitsema ja haisema kui paberikeedupott, eriti siis, kui värsket tuult kuskilt võtta pole ning kaas nagu kiirkeetjal kaua peal seisnud on. Nõnda võtsid nad nõuks nõukojale öelda, et ärge muretsega, me arutame asjad totskääbuste ja uhuutajatega läbi. Mõeldud-tehtud, ka nõukoda rahul, et jalavaev kergem.

Palgiveeretajad ja puupeeretajad teadsid hästi, et tötskääbused ei mõista muud öelda, kui «miks nüüd siis sedapsi». Uhuutajad, kes puude otsas harjunud võeraste kägude vastu hõiklema ja nii ka kõik oma hobused huntide söödaks andnud, nägid imelist võimalust uueks eneseteostuseks. Nõnda siis palgiveeretajad ja puupeeretajad võtsid nõuks, et paberipaja mõte kogu nende senise rõemu kaotab. Et rõemu kauembaks jätkuks, võtsid nad nõuks tötskääbused ja uhuutajad ära hirmutada. Kui aeg käes, et paberipaja podisemist nõukojas arutada, siis uhuutajad kordamööda karjusid «hais tapab», «vesi mürgitab». Tagareas ka tötskääbused piiksusid kaasa «miks nüüd siis sedapsi». Ega vaprad Kilpla mehed selles möllus lõpuni aru saanudki, mida neilt taheti ja mida tegema oleks pidanud. Seadsid sammud kodu poole, peas vasardamas tötskääbuste tarkusetera «miks nüüd siis sedapsi».

Nagu ühes toredas muinasjutus lõppes kõik hästi. Kilpla kõige targema linna tark vaim oli rahul, et tema haisu kõrvale uut haisu ei tekkinud. Seni kui kõik hobused pole huntide nahka läinud, saavad uhuutajad rahulikult järgmisele käole metsaveerel vastu hõigelda ja kodanikupalka oodata. Palgiveeretajad ja puupeeretajad ei saa siiani aru, miks nad veeretamise ja peeretamisega rikkaks pole saanud. Tötskääbused ei saa ikka aru, miks õhk ja vesi puhtamaks pole läinud, vangutades pead ja korrutades mantrat «miks nüüd siis sedapsi».